Kaevame ja kaevandame

Kogu Eesti kujundamisel üheks suureks kaitse­rajatiseks ei ole poliitikute ja kindralite fantaasial piire.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti julgeoleku ja riigikaitse eest vastutajatele ning nendele ametikohtadele valimistel pürgijatele näib asi selge olevat. Venemaa ründab Eestit (ja sellega kogu lääneilma) igal juhul ning küsimus ei ole enam, kas, vaid millal. Märkamatult on riigikaitset puudutavas mõttevahetuses toimunud nihe ja lähenevast sõjast räägitakse nüüd kindlas kõneviisis, mitte enam kui vähetõenäolisest stsenaariumist, mille käivitumise ennetamiseks on peale sõjaliste ka muid vahendeid. Õuele saabuvast sõjast kõneldakse muidugi optimistlikult, sest see sõda on plaanis võita. Kuna head plaanid on alles paberil, ei saa aga võidus sugugi kindel olla. Seetõttu nõuab ohtlik aeg ühiskonnalt täielikku riigikaitsele pühendumist ja rahas mõõtes enneolematut eneseohverdust.

Poliitiliste otsustajate valimiseelseid unistusi ja lubadusi ei pea tingimata tõsiselt võtma. Kõigil vabaduseaastatel on ikka rohkem lubatud, kui pärast tehtud. Kahjuks aga ei ole Eesti poliitiline võim eriti võimekas mõne vales suunas kihutama hakanud rongi peatamisel või sellelt maha astumisel. Kui kord otsus tehtud, siis minnakse mürinal lõpuni, eirates teel ilmsiks tulnud uusi fakte. Kogu otsustusprotsessis peab olema mingi viga, kui väga suured ja kallid kavatsused saavad vormuda otsusteks nii, et algatuse tõttu käivituvaid ahelreaktsioone arvesse ei võeta.

Venemaa sõda Ukrainas on toonud Eesti kaitseväe juhid tavatult suurel määral meediapilti. Iseenesest on hea, et sõjaväljal toimuvat selgitavad asjatundjad, mitte muidu kiibitsejad. Kindralid ei räägi siiski ainult sõjasündmustest Ukrainas, vaid ka Eesti julgeoleku tulevikust. Kuni poliitik alles lubab ja unistab, kaasab ja läbi räägib, kindral juba tegutseb. Viimastel nädalatel on riigikaitseteemadest suure tähelepanu all olnud Nursipalu harjutusvälja laiendamise plaan. Tegu on küll suhtekorraldusliku läbikukkumisega, kuid see viiakse igal juhul ellu riigikaitse juhtide külmas teadmises, et ebaõiglaselt koheldud kümnete ning neile kaasa tundvate ja emotsionaalselt häiritud tuhandete pahameel raugeb varem või hiljem. Kõik need petitsioonid, allkirjakogumised ja uudislood ajakirjanduses tuleb lihtsalt üle elada – nagu hane selga vesi. Ei valitsus, kaitseministeerium ega kaitsevägi seda ametliku seisukohana muidugi üles ei tunnista.

Nursipalus senisest ulatuslikuma harjutamise vajadus kinnitab kaudselt riigikaitsjate veendumust, et sõda tuleb igal juhul. Nursipalu on neile pisi­küsimus, kuid näitab lakmuspaberina, kui suureks on kasvanud kindralite isu. Tegutsema ei pea ainult harjutusväljal, vaid tervel riigi territooriumil, nagu selgitab avameelselt ja ühemõtteliselt Eesti Päevalehes (30. XI) kindralmajor Veiko-Vello Palm. Tema jaoks on rööpad paigas ja sõit käib: järgmise aasta jooksul saab valmis diviis koos staabiga. Paralleelselt sellega aga tuleb Palmi sõnul „tegeleda palju planeerimisega, mõelda, kus on põhiraskuspunkti lahingud, ja neid alasid tuleb hakata ette valmistama. See tähendab lõppkokkuvõttes betooni toomist, palkide viimist ja mingite asjade kaevamist, mingite sildade tugevdamist, teiste sildade lõhkamiseks ettevalmistamist, kaamerate ülespanekut kuskil ja hästi palju muid praktilisi asju.“

Tsaariaja militaarpärand teenib ühiskonnale püsivat turismitulu ja sedasama hakkavad tegema ka kaitseväe veel rajamata lahinguväljad.

Kermo Benrot / Postimees / Scanpix Baltics

Niisiis, unustagem nüüd see vana ja NATOs tühistatud jutt, kuidas Venemaa Eestisse sisse tungib ja rahvas peab enne maa uuesti vabastamist pool aastat okupatsiooni rõhumise all üle elama midagi Ukrainas toimuva sarnast. Uue plaani järgi hakkame nüüd kasutama „koduväljaku eelist“ ja meie võidukas diviis – kui ta valmis saab – purustab vaenlase kolme nädalaga. Kui suured augud selle käigus koduväljakusse jäävad, milline on purustuste ulatus, on esialgu targu rääkimata jäänud.

Võib olla kindel, et kaitseplaneerijad ei näe „põhiraskuspunkti aladena“ ette kaht suurt juba kaitseväele antud või antavat harjutusala, üht Põhja- ja teist Lõuna-Eestis. Kuhu on kindralite mõtetes ja salakaartidele paigutatud tegelikud tulevased lahingualad, saame varsti näha. Betooni- ja kaevetöid ei saa ju päris salaja teha ning labida- ja kopamehed peavad tööle asuma kohe, kui lumi läinud ja maa sulanud. Meie ambitsioon ei saa olla väiksem tsaariaegsest: kaitserajatiste vöö peab olema minimaalselt sama vägev nagu vahetult enne Esimest maailmasõda Eestisse Peterburi kaitseks rajatu. Seejuures peab arvestama ka pika perspektiiviga. Kui kõik ehitada küll otstarbekalt, aga arhitektide ja inseneride parima teadmise toel, siis on meie järeltulijatel sajandi pärast tulutoovalt käes suurepärane komplekt militaarturismi objekte, mida tervest maailmast ja raha säästmata vaatama voolatakse.

Mõistagi on sõjameeste ehitamiskirel siirded teistes eluvaldkondades. Ehitamine nõuab maad ja materjali, kusjuures kumbki ei pruugi olla riigi omanduses, vaid eraisikute ja -huvide küüsis. Riigikontroll teatas äsjases aruandes, et kruusa, liiva ja paekivi juba käes defitsiidist päästaks ainult Rail Balticu ja neljarealiste maanteede ehitamisest loobumine või uute karjääride avamine. Need, nagu enim tähelepanu saanud Harku valla paekarjääride juhtumist näha, võivad paikneda looduskaitse alla võetud maadel. Kuna aga transporditaristu teenib ennekõike riigi­kaitse eesmärki, siis loobuda ei saa, ja valikus, kas kaitstud loodus või uued karjäärid, on vastus selge.

Sama käib metsa kohta. Õrnemad hinged võivad ju rääkida raiemahu vähendamisest, aga mida see jutt ka maksab, kui riigi kaitseks on vaja „palke viia“? Mitte tuhkagi ja karta võib, et riigi­kaitsest johtuv lageraie ei piirduks ainult riigimetsaga, vaid koormis laieneks ka erametsadele. Võimalik, et pelletimeistrid rõõmustavad, sest saepuru jääb neile. Mida peavad tundma aga palkmajade ehitajad, kel napib samuti toormaterjali, kui näevad, kuidas maa parimad palgid lihtsalt maasse kaevatakse?

Kogu tööd ja kulu õigustab see, et Venemaa jääb pärast sõja kaotamist ja Ukrainast väljapeksmist ikka endistviisi ohtlikuks ja naabrite suhtes agressiivseks riigiks ning pärast lüüasaamist hakatakse kohe uuesti võidurelvastuma, hoolimata oma majanduslikust ja tehnoloogilisest mahajäämusest, majandussanktsioonidest, demograafilisest kriisist ja maad halvavast kliimamuutusest. Minu teada ei ole rahvusvahelist kokkulepet, et nii läheb, ning kui sõjamehed ka ei usu ÜRO reformi, siis diplomaadid peaksid olema toimiva ja mõjuka, rahumeelset maailmakorda hoidva organisatsiooni vajalikkuses jäägitult veendunud ning selle tulemuse nimel tegutsema.

Valimisteks valmistuvad erakonnad, sealhulgas ka praeguse valitsuskoalitsiooni omad, paistavad olevat üksmeelel, et mida militariseeritum on ühiskond, seda helgem tulevik. Erakond Eesti 200 lubab Eesti kohale rajada „Kalevipoja kupli“, maksku see kui tahes palju miljardeid, sest ainult kuplialune rahvas on vaba vähimastki hirmust. Kuni kuplit ei ole, kaevugem!

Kui kõige allutamine julgeolekule on kodanikkonna enamuse soov, siis on valitsuse ülesanne olla järjekindel tsiviiltegevuse hindamisel just sõja perspektiivist. See on raske ülesanne, kuni ei ole selge, kuhu kaitsevägi oma lahingualad maha märgib ja rajab. Kui plaanid toetuvad eranditult Ukraina kogemusele, siis nende alusel ei tohiks minister Kristjan Järvan sekunditki mõelda järjekordse põlevkivi kasutava elektrijaama rajamisele Auverre ühele seal juba pidevalt tõrkuvale lisaks. Vaenlane ju Ukrainas ainult elektri- ja soojajaamade pommitamisega tegelebki ning järelikult ei ole mõtet pidada elektrijaamu kahuritule ulatuses, vaid ikka ja ainult kaitse sügavuses. See teeb põlevkivi küll konkurentsivõimetult kalliks, aga kaitse­vägi võiks kulu osaliselt kinni maksta tingimusel, et põlevkivi kaevandamisel tekiksid maa alla kohe kaitseväele kasulikud liikumisteed ja punkrid, kust vaenlast üllatada. Kas valitud teel üldse on mõistlikku lõppu?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht