Kaks sammu streigi poole

Mida teha, kui partei ja valitsus hakkavad õpetajatega infosõda pidama?

KAAREL TARAND

Valitsus, täpsemalt selle juhtrollis Reformierakond, astus õpetajate streigiähvarduse täideviimisele pika sammu lähemale, kui keeldus haridusminister Kristina Kallasele andmast volitusi piisavaks järeleandmiseks riikliku lepitaja juures, et töötüli kokkuleppega laheneks. Haridusministril ei ole seega ühtki muud töövahendit kui veenmisjõud, millega ta peab suutma jaotada õpetajate 2024. aasta ning sellele järgneva kolmaastaku palgaprobleemi kaheks iseseisvaks teemaks ja omamoodi vahetuskaubaks. Kui olete nüüd leplikud, saate tulevikus hüvesid, kui ei, arvestage halbade tagajärgedega pikemaks ajaks.

On öeldud ja riigieelarve eelnõus ka kirjas, et tuleval aastal palka õpetajate algselt ega kompromissina nõutud mahus juurde ei tule. Kuni pea- ja rahandusminister sellest jäigast positsioonist ei loobu, on nad õpetajatele ka sunnitud vastusammu ette kirjutanud. Riigi rahanduse korrastamist on haridussüsteemi toimimise ees mugav primaarseks pidada, sest tulu- ja kulutabeliga töötamine ei nõua vähimatki empaatiat. Rahandusminister võttis selle ka lühidalt kokku: streikida ei ole mõtet, sest me väga hindame õpetajate tööd ja raha ju niikuinii ei ole.

Kui õpetajad lähinädalatel või -kuudel tõhusalt (ja teistelt elualadelt tuge saades) streikima ei peaks hakkama, on see kapitulatsioon ehk tähendaks valitsuse seljavõitu, millest saab ühtlasi järgimist väärt juhendmaterjal tulevastele valitsustele. Just sellele, et streik jääb üldse ära või päädib kiire murdmise ja läbikukkumisega, näibki kogu Reformierakonna hasartmängupanus tehtud olevat. Panus peegeldab erakonna hinnanguid õpetajaskonna ja nende ametiliidu meelekindlusele või saamatusele, koalitsioonipartnerite allaheitlikkusele ning oma vankumatule võimele kujundada avalik arvamus endale meelepäraseks. Oma mõtteilma üdini julgeolekustanud Reformierakonnas teatakse hästi, et suurema ja tugevama vaates on alati parim kurnamistaktika. See kehtib ühtviisi nii suhetes koalitsioonikaaslaste kui ka kodanike huvi- ja ametirühmadega.

Koalitsioonipartnerid on küll õpetajate toetuseks pisut häält teinud, kuid Reformierakonnas mõistetakse, et Eesti 200-l on muidki huvisid ja eriti uue, end krokodilliks pidava esimehe juhtimisel. Krokodillid ju söövad, mitte ei sülga raha. Haridusministri kuivalejätmise tõttu Eesti 200 valitsusest ei lahku. Sotsiaaldemokraadid aga saab kahvlisse panna osutusega, et kõige parem leevendus õpetajate palgamurele on kooli­võrgu optimeerimisega vabanev raha, teisisõnu sotsiaaldemokraatide regionaalpoliitiliste ihade kustutamine.

Kehtiva moe järgi on Ukrainas toimuv kõige peegel, seega otsustatakse õpetajate töötüli ja streigi tulemus enne streiki. Võidab see, kes võidab infosõja. Kuigi valitsusel on sel rindel esialgu ilmne ülekaal nii elavjõus kui ka tehnikas, on ta praeguseni ilmutanud kommunikatsioonis tublisti käpardlikkust ja strateegiat ei paista kuskilt, mis sest et peaministri lähikond ja valitsus­kommunikatsiooni korraldav riigikantselei kubiseb nõunikest, spetsialistidest ja strateegidest. Võimalik, et nende äratus­kell ei ole veel helisenud, kuid õpetajad peaksid ennetavalt välja mõtlema head vastukäigud valitsuse võimalikele psühholoogilistele ja teabeoperatsioonidele, et mitte pärast üllatuda ja nutta.

Vana tuntud juhtimisvõte „jaga ja valitse“ on endistviisi kasutuskõlblik. Seetõttu võib oodata, et valitsuse kitsid rahalugejad otsivad ja leiavad viise, kuidas õpetajaskonda seesmiselt lõhestada ning avalik arvamus nende õigustatud nõudmiste suhtes valdavalt negatiivseks häälestada. Nii mõnigi statistikast leitav fakt teeb selle suhteliselt lihtsaks.

Esiteks moodustavad viimase rahva­loenduse järgi alaealiste lastega leibkonnad ainult 27,5% kõigist Eesti leibkondadest. Olukord lasteaias ja koolis puudutab seega vahetult vaid iga neljandat leibkonda. Ülejäänutele ehk üksi või kahekesi alaealiste lasteta elavatele saab näidata, et nende toimetuleku ja heaolu parandamine on takistatud või võimatu õpetajate omakasupüüdliku ahnuse tõttu. Pisut bensiini neisse ühismeediagruppidesse, kus natukenegi sütt juba hõõgub, väike vihje erakorralise pensioni­tõusu ärajäämisele, tervise- või hoolekandeteenuste halvenemisele pedagoogide süül ja küll ta plahvatab.

Teiseks, sotsiaalset viha õhutab hästi ka õpetajate nõudmistes kinnistunud eesmärk saada 120% riigi keskmisest palgast. Keskmist palka (tänavu II kvartalis 1873 eurot) või enam saab Eestis teatavasti vähemus ja keskmine on üle 300 euro suurem kui mediaanpalk (1524 eurot), millest rohkem ja vähem teenib võrdne arv inimesi. Seega võib soovi saada keskmisest veel viiendiku võrra rohkem näidata kui loodrite moraalitut nõudmist pääseda sissetulekult Eesti jõukaima viiendiku, rikka vähemuse hulka.

Hiljutise palgauuringu järgi tagab sissetulekuga enam-vähem rahulolu 2200 eurot ületav brutopalk, millest jääb kaugele maha mediaan-, aga ka keskmine palk. Tõenäoliselt arvab enamik väiksepalgalistest, et ei saa töö eest õiglast tasu ning on valmis ka uskuma müüte pedagoogide kergest elust, väikesest normkoormusest ja pikast puhkusest. Ja see ajab natuke vihale valitsuse abitagi, kuid miks mitte mõne teabeoperatsiooniga veidi juurde külvata?!

Kolmandaks, õpetajate poolt olemine tähendab ju (vanemate) naiste poolt olemist, kuna keskealised ja pensioni­eelikutest naised moodustavad õpetajaskonna enamiku, ja selline asi käib tihtipeale lihtsamale (vähe teenivale) mehele au pihta. Selle fakti ekspluateerimisel õpetajate tasalülitamiseks võib valitsuse juhtpartei loota tõhusat abi opositsiooni konservatiivsemalt ja mehisemalt osalt, kus on ühtviisi hästi teada nii naise koht peres ja ühiskonnas kui ka ainult naissool lasuv süü palgalõhe tekitamise pärast. Pealegi on Isamaa esimees Urmas Reinsalu kanakarja siseelu põline asjatundja.

Neljandaks saab tänapäeva õpetajate saamatust võrreldes Pätsi või ka okupatsiooniajaga demonstreerida rahvastikupüramiidi abil. Kuni 20aastased moodustasid 1939. aastal 30% rahvastikust ja peaaegu samavõrra veel ka 1980. aastal. Tööealisi oli kaks korda rohkem. Uuel iseseisvusajal on alaealiste osakaal kiiresti kahanenud 20%ni kogurahvastikust. Ühe koolitatava ülalpidamiseks oli ammustel aegadel ühiskonnas kaks, nüüd aga kolm tuluteenijat. Kui praegu hakkama ei saada, ei saa viga olla muus kui õpetajaskonna kehvas kvaliteedis.

Kui lisada siia otse õpetajatele sunnatud ründavad sõnumid nende missiooni­tunde, eeskujuks olemise kohustuse ning vastutuse aadressil ja näitlikustamine, millist majanduslikku kahju ning argiprobleeme põhjustab lastega peredele üksainuski streigipäev, paistab valitsus juba ette infosõja võitjana.

Kõik ei ole siiski kadunud, kui õpetajatele kaasa tundvad kommunikatsiooni­ässad aitavad neid vastumänguplaaniga, leiavad uued kaitse- ja pealetungiargumendid ja ka senisest veel rohkem ja veel tuntumaid kõneisikuid oma kaasusele jõu lisamiseks. Miks mitte arvestades ka valitsuse kukutamise võimalust, ehkki on ette teada, et mis tahes järgmine muu koosseisuga koalitsioon suudab ja soovib õpetajate soove täita veel vähem kui praegune.