Kas teha tööd või jääda endaks?

MÄRT VÄLJATAGA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Henry Thoreau täheldas XIX sajandi keskpaiku: „Selle kohta, kuidas ausalt elatist teenida, on kirjutatud vähe, kui üldse midagi mäletamisväärset. … Kirjandust lehitsedes ei oskaks ilmaski arvata, et see küsimus oleks eales häirinud mõne üksildase indiviidi mõtisklusi.“

Vanal ajal ei tekkinud ehk küsimust seetõttu, et elatise hankimise viis oli inimesele sünnipäraga ette kirjutatud. Hiljem varjutasid selle romantilised ideed eneseteostusest, oma tähe avastamisest ja järgimisest, pakkugu see elatist või mitte. Nõukogude ajal tegutsesid „kutsesuunitluskabinetid“, nüüdki korraldatakse noortele „karjääri kujundamise“ kursusi. Aga seda on järjest raskem teha, sest muutlikus majanduses jääb püsivaid elukutseid vähemaks. Mantra, mida korratakse – vahel siiralt ja üha enam irvitamisi – kõlab: „Õpi programmeerima!“. Teine mantra on „Ümberõpe!“.

Töö mõtestamises on valitsenud kaks vastandlikku arusaama: et töö on Aadama needus, orjuse lähisugulane, mis röövib meilt inimlikkuse; ja et just töö on see, mis on ahvist inimese teinud ning mille kaudu me jätkuvalt oma inimlikkust realiseerime. Võta nüüd kinni, kumb on õige. Aga isegi kui õige on esimene, annaks seda piina pisut leevendada hea palgaga ja lühikese tööpäevaga. Inimene suudaks ööpäevast mõne tunni teadvuse või süüme välja lülitada ja mõttetult rügada, selleks et teostada end ülejäänud vabal ajal füüsilistes või metafüüsilistes naudingutes.

Tundub, et Thoreau tõdemus kehtib ka tänapäeval: sellest, kuidas ausalt elatist teenida, ei taheta rääkida, see on otsekui tabu – eriti kui panna rõhk sõnale „ausalt“. Inimene on ju ka ratsionaliseeriv loom, ta suudab iga tegevuse kuidagi ära põhjendada, kui see piisavalt sisse toob. Ja kui ei suuda, saab abi unustusest. Õigustusi elatise teenimise viisile on aga palju: sama teevad ju ka teised; kui mina ei teeks, teeksid seda teised ja hullemad; minu töö toob ühiskonnale suurt kasu; elu lihtsalt on säärane, endal ja perel tuleb hing sees hoida.

Mullu surnud särav antropoloog ja anarhist David Graeber on kirjutanud essee mõttetutest töödest (Eesti Eks­press 10. III 2013) ja laiendanud selle raamatuks („Bullshit Jobs“, 2018). Graeber kõneleb ühiskonnale tarbetutest töökohtadest, mille mõttetus on töötajaile enestelegi selge. Ta eristab viit liiki: 1) lakeid, kelle ülesanne on rõhutada oma ülemuste tähtsust, 2) rusikamehed, s.t juristid, lobi- ja kommunikatsioonitöötajad, kes teisi petavad ja kahjustavad, 3) kiirparandajad, kes leiavad ajutisi lahendusi probleemidele, mida saaks lahendada jäädavalt, 4) linnukeste panijad, kes loovad mulje, nagu tehtaks midagi kasulikku seal, kus seda ei tehta: infolehtede koostajad, küsitlejad, 5) kupjad, keskastme juhid, kes juhivad neid, kes juhtimist ei vaja, ning mõtlevad neile välja lisatöid. Suure humanistina pidas Graeber mõttetu töökoha määratlemisel tingimuseks seda, et töötaja ise tajuks oma tööd mõttetuna. Mina seda nii tähtsaks ei pea, sest inimene, nagu öeldud, suudab ka kõige tarbetumaid, isegi kahjulikke töid enda jaoks ratsionaliseerida.

Graeber märkis, et mõttetuid töökohti ei sünnita ainult avalik sektor, need vohavad ka erasektoris. Seda on raske seletada, kui eeldada, et erasektor peaks olema efektiivsuse suhtes eriti tundlik. Üks seletus võiks olla see, et erasektorgi sõltub tänapäeval suuresti riigist. Just seetõttu olevat firmad sunnitud ülal pidama kommunikatsioonijuhtide, sisekontrollide, audiitorite jms armeed. Aga vaevalt seletab see kogu probleemi. Eestis paistab mõttetute töökohtade põhiloojana ikkagi avalik sektor. Mõnikord ka kaudselt, näiteks kohustades riigilt abi saavaid sihtasutusi tellima siseauditeid, mis (erinevalt majandusaudititest) on mõttetu töö musternäide.

Töö teaduse ja kultuuri vallas on tore ja tundub töötajale mõttekas, sest on talle enamasti ka hobi. See õnnelik olukord võib mõjuda võõrandavalt, sest inimeste enamus ju säärast õnne nautida ei saa. Võib-olla sellest tekkiva süümepiina rahustamiseks kipuvad isegi haridus-, kultuuri- ja teadustöötajad mingi masohhistliku innuga mõttetustega kaasa minema: püüdes lollile mängule mõtet anda ja luua mulje, et ega meiegi ole boheemlasullikesed, vaid oskame sama hästi evalveerida, kaardistada, visioneerida, strateegitseda jne nagu suured poisid ministeeriumides ja agentuurides.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht