Kas tõesti on viimane mehekeskne kants langenud?

REET VARBLANE

Möödunud kolmapäeval, 9. VI teatasid Veneetsia kunstibiennaali president Roberto Ciutto ja kuraator Cecilia Alemani 2022. aastal toimuva kunstisuur­ürituse teema ja deviisi. Tundub täiesti loomulik, et biennaali kuraator on naine ja et ta on oma kuraatoriprojekti (ja sellega ka kogu biennaali) pealkirjastanud teiselt naiselt, sürrealist Leonora Carringtonilt laenatud metafooriga „Unistuste piim“ („Milk of Dreams“). Kureeris ju naine ka 2011. aasta ja 2017. aasta biennaali. Kuigi, kui tuletada meelde vanima kunstibiennaali ajalugu, siis esimest korda kureeris naine seda suurüritust alles 2005. aastal ning siis oli valitud kaks kuraatorit – Maria del Corral ja Rosa Martinez, nagu ei saaks üks naine millegi nii suurega hakkama. Martineze „Alati veidi kaugemal“ („Always a Little Further“) väljapanekul kritiseeris rühmitus Guerilla Girls biennaali ja kogu meestekeskset kunstivälja. „Kas naine peab võtma ennast alasti, et pääseda Metropolitani muuseumi väljapanekusse? Vähem kui 5% moodsa kunsti väljapanekutest moodustavad naiste teosed, kuid 85% aktidest on naised,“ kõlas üks nende loosungitest.

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on palju muutunud mitte ainult biennaalide-triennaalide korralduses ja koosseisus, vaid kogu kunstimaailmas. Järjest enam usaldatakse (kahjuks istuvad otsustavates nõukogudes ja volikogudes enamikus veel mehed) suurte kunstiinstitutsioonide, eelkõige auväärsete muuseumide juhtimine naistele.

Seda enam hämmastab viis, kuidas on esitletud Louvre’i muuseumi uut juhti Laurence des Carsi. Tähtis ei ole mitte niivõrd tema professionaalne karjäär, administratiivne võimekus ja panus kunstiajalukku, novaatorlikud ideed jms, vaid see, et 228 aasta vanune Louvre’i muuseum on usaldatud esimest korda naise juhtimise alla. Selle uudise (ja just sellises sõnastuses) ei noppinud üles mitte ainult Guardian ja teised väljaanded, kus kultuur on hästi esindatud, vaid ka meie uudised – nii ERRi kultuuriportaal, Postimees, Eesti Ekspress. Kujutage ette: naine on pandud Louvre’i etteotsa! Professionaalselt võimekas, sest oli pikalt tegev Abu Dhabi Louvre’i väljaarendamisega, juhtinud Orsay muuseumi, kureerinud rahvusvahelist tähelepanu äratanud näitusi jne, aga ikkagi naine. Tema vanaisa oli küll tuntud kirjanik, auväärsest aadlisuguvõsast pärit Guy de Cars.

Pole ka ime, sest Louvre ei ole olnud mitte ainult Prantsusmaa esindusmuuseum ja turistide lemmikpaik, vaid XVII sajandist peale prantsuse mõistuse, vaimu ja identiteedi kehastus. Kui Versailles’ loss oli kuninga(te), siis Louvre oli kardinali(de) ja nende kaudu Prantsuse akadeemia projekt. Louvre oli siis ja on nüüdki Prantsusmaa suuruse ja vaimse üleoleku märk, mida on ikka kandnud suured meesmõtlejad ja -kultuurikandjad. Valgustusaja helgemad pead võisid ju külastada Madame de Pompadouri ja teiste kõrgaadlike soosikute salonge, aga kultuuri lõid ainult nemad – mehed.

Kuigi juba Laurence des Carsi eelkäija Jean-Luc Martinez (ta oli kolm korda tagasi valitud ja kandideeris ka nüüd uuesti) oli püüdnud muuseumi „demokratiseerida“, ei saa de Carsil lihtne olema: tuleb leida tasakaal, kuidas tagada pandeemiaeelne külastatavus (2020. aastal langes see 70%) ning ehitada Louvre’ist moodne mobiilne muuseum. Prantsusmaa on tugevate traditsioonide maa – millegi saavutamiseks tuleb tunda kedagi, kellel on võimu ja tähendust –, ei ole praegune kultuurivaldkonna seis võrdõiguslikkuse poolest paha. 67% Prantsuse rahvusmuuseumide eesotsas on naine. Selline vahetus on aga toimunud kahe viimase aasta jooksul (2019. aastast on see arv tõusnud 27%), nagu uhkusega on teatatud Prantsusmaa kultuuriministeeriumist. Ka kultuuriminister on naine – Roselyne Bachelot. On lootust, et ihaldatud Prantsuse vaimu mahuvad ka naised ja „naiselik“ mõtleminegi on respekteeritud. Ja ehk see levib ka mujale.