Kas üllatus või mitte?
Kiitusest Kurski retke eest on vähe, peab ka auhinnaraha välja käima.
Pariisi olümpiamängud ei ole veel lõpetanud järellainetust meedias ja vähemasti toimetuste veendumuse kohaselt ei tohigi spordi- ja rahupeo ajal atleetide kangelastegude kõrval muudele uudistele ruumi anda. See nende meelest ainult häiriks miljonite fännide keskendumist põhilisele ja ainsale, mis soojendab uhkustunnet oma rahvuse ja riigi üle ka siis, kui oma maa esindajatel ei lähe nii hästi, kui loodetud.
Ometi suutsid ukrainlased ses kehvas olukorras tervet maailma justkui üllatada ning varastada spordihuvilistelt terve mängude lõpunädala vältel suure tüki meediaruumi oma väeüksuste vahva seiklusega Venemaa territooriumil Kurski oblastis. Kõige pahasem ja solvatum on mõistagi Venemaa eliit. Vene maailma õpetuse järgi peavad kõik rahvad olümpiamängude ajaks relvad maha panema ning mitte sõdima, välja arvatud Venemaa. Selle puhul kehtivad üleilmsed reeglid valikuliselt, mistõttu on sel õigus ühepoolselt tapatalguid jätkata. Eriti seetõttu, et Moskva diplomaatilistest ja korruptiivsetest jõupingutustest hoolimata jäeti Venemaa lipp ja valdav osa sportlastest Pariisist eemale. Selline ebaõiglus ju ometi ajab lahingusse!
Ukraina saavutatud ajakirjandusliku kajastuse pidevus üle maailma on seda tähelepanuväärsem, et Kiievis on oldud faktide jagamisega alanud operatsiooni kohta ülimalt kitsi. Kuna Venemaa traditsiooniliselt faktidega ei tegele, ongi tulemus see, et midagigi faktisarnast püüab ajakirjandus koguda kaudsetest allikatest ja enam-vähem kohustuslik on igas viisakama väljaande artiklis lause, et toimetus ei suuda avaldatud väidete paikapidavust sõltumatult ja iseseisvalt kontrollida. Žanriks niisiis spekulatiivuudis ehk kuulujutt.
Aga ega siis faktide puudumine saa takistada hea analüüsi valmimist, teatakse asjatundjate ringkonnas. Seekordse Kurski oblasti operatsiooni puhul kaebavad kommentaatorid üksmeelselt selle üle, et Ukraina ametivõim ei ole öelnud, mis on Venemaale tungimise eesmärk. No küll on lugu! Minu teada on Ukraina eesmärk juba kümme aastat riigi suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse taastamine rahvusvahelise õiguse normide järgi ning püsiva rahu saavutamine Ukraina tingimustel. Kõik, mida näeme tehtavat, on sõjalised, diplomaatilised, majanduslikud ja muud vahendid eesmärgi saavutamiseks. Kui kaua ukrainlased veel peavad seda kordama, et teadmine kommentaatoriteni jõuaks?
Kurski oblasti rappimine on ülihästi valitud vahend ennekõike üleilmse avaliku arvamuse ja Ukrainat toetavate riikide otsustajate mõjutamiseks ehk nn punaste keelujoonte Ukrainale soodsamaks nihutamine. Isegi kui selle kõiki tulemusi ei suutnud ka Ukraina väejuhatus täpselt ette planeerida, on vähemasti soov panna maailm vahelduseks taas Ukrainast optimistlikumalt rääkima ning näidata kõhklejatele võiduvõimaluse realistlikkust täitunud enam kui sajaprotsendiliselt.
Kurski oblast oli loogiline ja parim valik ka seetõttu, et kuigi Venemaa piir Ukrainaga on hõredalt või olematul tasemel kaitstud väga mitmes paigas ning minna oleks võinud ka mujalt, näiteks Eesti kaudu Pihkva peale, on Kurski nimes suurim annus sümbolismi. Nõukogude propaganda ehitas Kurski lahingust oma suure sõja ühe tähtsama peatüki, sest sellega sai näidata sõjameeste kangelaslikkuse kõrval ka Nõukogude Liidu tehnoloogilist üleolekut (Saksamaa omadest paremad tankid, mis sest, et sakslased noppisid neid nagu õunu). Kurski all löödi natsid põrmuks ja ega Venemaal praegugi arvata, et Saksamaalt võiks uusi natse leida: Rudolf Hess, viimane neist, suri ju Spandau vanglas aastakümnete eest.
Et vaenlast on alati vaja, kandis Venemaa uuem ideoloogia natsluse üle Ukrainasse ja nüüd ollakse oma võttest taas pikali. Venemaa elanikele on sõnum lihtne ja õudne: kogu esiisade töö ja ohver oli kasutu, sest „natsid on Kurskis tagasi“. Kuskil mujal venelaste natsijutt uskumist ei leia, aga Venemaal on see kõva liikumapanev jõud, nagu kinnitab mitte ainult Kurski, vaid ka teistes Ukrainaga piirnevates oblastites alanud kiire põgenemine-evakueerimine, mis hõlmab juba kuuekohalist arvu inimesi. Venemaa rahvastikust küll tühine osa, aga ega läänepoolsetelt piirialadelt olegi kedagi eriti kokku kraapida, sest Pihkvast Rostovini on perifeersed ja vaesunud piirioblastid inimestest tühjenenud aastakümneid. Praegu oli evakueerida vaid viimased üksikud eided-taadid, kes sinna veel ripakile jäänud.
Lääneliku arusaama järgi tühjendatakse sõja ajal territooriume tsiviilisikutest selleks, et pommide alla satuksid edaspidi ainult nn legitiimsed sihtmärgid ehk relvakandjad. Vene võimu ei ole vahetegemise vajadus kunagi vaevanud, põgenemine on praegu pigem stiihiline liikumine, mitte juhi plaan. Aga lõksus ollakse ikkagi. Tsivilistideta või ilma, pommitama peab hakkama oma südamaad. Varasemate agressioonide puhul on maatasa tehtud küll Groznõi, küll Mariupol, aga need on sellised nii-ja-naa-kohad, aga mitte maailma tuum. Tõsiasi on, et nii Venemaa luureteave kui ka raskerelvade tabavusprotsent on üsna kehvake, mistõttu tõenäosus, et liikuvatele Ukraina üksustele pihta saadakse, on üliväike. Vaevalt jätavad ka Ukraina infosõdalased kasutamata võimaluse maailmale näidata, kuidas Venemaa otsustas Kurski oblastis uuel viisil metsalangetustöid tegema hakata või et kui ukrainlastest jagu ei saa, elab kindral Gerassimov end metsa peal välja. Puule on võimalik pihta saada, sest ta seisab ühe koha peal.
Ja siis see „üllatusmoment“ ajastuses. Üllatav võis Ukraina üksuste liikumine üle piiri just augustis olla ainult sõgedatele Venemaa juhtidele. Kindralid ja geograafid, ilma ja mulla asjatundjad on lõputult rääkinud sellest, miks ei saa Ukraina pinnal suuri sõjalisi operatsioone maismaal läbi viia aasta ringi, vaid sesoonselt, kui maapind kannab. Kui ikka ette võtta pikem sõit ja kasutada muud kui kõva kattega maanteid, on juuli-august loogiline valik. Avalikkuse ootus pealekauba: seni on nii igal suvel juhtunud. Iga ajateenistust nuusutanugi teab, et kogu talvevarustust kaasa vedades on väe liikumine poole aeglasem, söömine ja magamine keerulisem. Seiklus, kui toimuvat nii nimetada, on ette võetud ootuspärasel ajal.
Avaliku info järgi on Venemaa lõpuks hakanud mingeid väeüksusi Kurski poole vedama ning kui kõik läheb senist loogilist rada pidi, ei teisene olukord Kurski oblastis suureks paigaltammuvaks vastasseisuks ja kaevumiseks. Unistada ukrainlaste ekspeditsiooni edenemisest Venemaa põhivägede selja taha lõuna pool võib, kuid see oleks Ukraina seisukohalt täiesti tarbetu risk. Sama vähe on ukrainlastel vaja liikuda Tallinna-suuruse oblastilinna Kurski peale ning lasta end haarata seal mõttetusse linnalahingusse.
Ukraina puhtaim võit Kurski operatsioonis oleks Venemaa vägede saabumisel koos rohke röövsaagi ja hulga sõjavangidega kiire ning kadudeta taandumine varasematele positsioonidele oma piiril, jättes vaenlasele külalisteta lustipeo pidamiseks maha rohked värsked miiniväljad ja nende vahele hästi sisse lastud liikumiskoridorid, kus korrata täiemahulise sõja esimese kevade kolonnihukkamisi.
Ukraina on vaatajatele kinkinud kaunid suvepäevad ja järgnema peab kohustuslik auhinnatseremoonia, mille käigus seni liiga ettevaatlikud ja ihned liitlased tühistavad piirangud, mis takistavad ukrainlastel uute rekordite poole pürgimist. Välja teenitud kuld Kurski oblasti meistrivõistlustel ka muidugi kaela!