Kaugtöö – kes kannab kulu?

Selgete reegliteta uut tüüpi töösuhted avavad tee töövõtjate ebavõrdsele kohtlemisele.

KAAREL TARAND

Pärast seda, kui töötajad olid koju luku taha pandud, hakkas kõikvõimas propagandamasin, mida toitsid nii avaliku kui ka erasektori eesrindlikud mõtlejad, laulma uuel tasemel ülistuslaulu kaugtööle ja selle voorustele. Uue tööviisi võidukäik on vältimatu, võis kuulda kodumaiste juhtide suust ja lugeda välismaa ajalehtedest. Nii mõnigi ettevõte on teatanud, et ei kutsugi oma töötajaid kontori­tööle pärast viirusetõkete kadumist enam tagasi. Eestis tundub kaugtöö kõike lahendava võlusõnana avaliku sektori riigireformijatele, kes näevad selles võimalust „luua töökohti“ ääremaadel, ilma et peaks nn riigimaju ehitama.

Kaugtöö ei ole Eestis midagi uut. Meil tegutseb ala propageeriv ühing ning aastal 2017 sõlmisid ametiühingud ja tööandjate keskliit kaugtöö kokkuleppe, mis kubiseb õilsatest põhimõtetest. Nüüdse epideemilise kaugtöö­puhangu ajal jäid need küll väga paljudele sundkaugtöölistele kättesaamatuks. Kokkuleppe punktiga 5.4 sätestatakse: „Kaugtöö tegemine ei tohi töötajale kaasa tuua tööga seotud sissetuleku vähenemist seoses suurenenud kommunaal- või muude kuludega. Seejuures tööandja hüvitab kokkuleppel ainult otseselt tööga seotud kulud“.

Läinud aastal andis sotsiaalministeerium välja juhise kaugtöö võimalusi kasutavatele tööandjatele ja -võtjatele. Seal on käsitletud siiski vaid töötervishoiu ja tööohutusega seotud küsimusi. Kuidas peaks toimuma tööandja ja töövõtja vahel kulude õiglane ümberjaotamine, see dokument ei selgita. Kaugtöötajale kõige lahjemat kaitset pakkuv õigusakt on aga kehtiv töölepingu seadus, kus kaugtöö eripära mainitakse vaid möödaminnes kui erijuhtu. Kui püsival kaugtööl on näiteks 100 000 inimest ehk kuuendik töötajatest, ei saa see enam reguleerimata erijuht olla.

Kui kaugtööst saab alaline ja tervet ettevõtet hõlmav tööviis, on ettevõtja seisu­kohalt asi lihtne. Tekib võimalus vabaneda kulukast kinnisvara rajamisest, omamisest või rentimisest. Mida massilisem on kaugtöö, seda suurem võib olla selle kaudne mõju kinnisvaraturule eeskätt büroopindade osas. Vaevalt need nüüd lähiaastail küll kõik tühjaks jäävad ja rendihindu mõjutavaid tegureid on muidki, kuid neile, kes tahavad jätkata tööd büroodes, peaksid hinnad soodsamaks minema.

Töövõtja, töölepingu alusel töötava inimese jaoks ei ole kaugtöö aga üdini positiivne. Uut ebavõrdsust võib tekkida nii kaugtööliste ja muude vahel ning ka rohkem või vähem vabatahtlikult kodukontoritesse suunatute grupi sees, sest kõigi stardiolukord ei ole sugugi võrdne ka juhul, kui lahke tööandja varustab töötaja põhiliste töövahenditega, nagu arvuti, telefon, kontoritool ja -laud. Kuidas kõikvõimalikke ebavõrdse kohtlemise ja tagatiste probleeme ühtviisi lahendada, ei tohi olla teema, mis jäetakse ettevõtjate loomingulisuse meelevalda. Mingid miinimumnõuded võiks sätestada seaduses, et need siis ühetaoliselt ka töölepingutesse edasi kanduksid.

Keskliitude kokkulepe jätab praegu palju tõlgendamisruumi selles, mis on „otseselt tööga seotud kulud“. Alustades lihtsamast, nagu side, elekter, vesi ja jäätmed. Kas ja kuidas peaks täpselt jagama tööga otse seotud ja sellega sidumata ehk leibkonna erakulud? Kas iga kodukontori sundomanik peaks paigaldama olemasolevate arvestite kõrvale veel teise elektri- ja veemõõtja ning kuidas peaks ta välja lõikama netiühenduse (mis võib olla osa laiemast teenusepaketist) tööalase osa summa? Millist tõendusmaterjali võiks ettevõtjal kulu hüvitamiseks õigus olla nõuda? Kuigi töötaja lisakoormus tekkinud kulu tõendamisel võib olla tühine, on tegu siiski lisaülesandega.

Kodukontori ülesehitamise stardikulu on aga hoopis suurem ja keerulisem tükk asjast. Esiteks ei ela kõik elanikud ja leibkonnad sugugi samaväärsetes tingimustes. Ideaalis on leibkonna eluruumide arv n + 1 ehk igaühel on oma tuba ja siis leibkonna peale veel üks. Statistikaameti andmetel elab pisut üle poole (56%) leibkondadest tingimustes, kus eluruumide arv leibkonna liikme kohta on suurem kui üks. 27% leibkondadest elab majades või korterites, kus pere liikmeid on sama palju kui tube ning 17% leibkondadest peab ajama läbi tingimustes, kus tube on vähem kui elanikke.

Need näitajad ei tundu üldse pahad, kuid vaadates eluruumide jaotust leibkonna tüübi järgi, paistab pilt kurvem just kaugtöö seisukohalt. Nimelt on eluruumi kõige laiemalt (rohkem kui üks tuba elaniku kohta) käes üksikutel ja paarina elavatel pensioniealiste leibkondadel (vastavalt 83 ja 74%), lastega leibkondadest on samad võimalused ainult neljandikul ning mida suurem laste arv, seda kitsamad tingimused.

 

Leibkonna tüüp	Vähem kui üks tuba	Üks tuba	Rohkem kui üks tuba
Kokku	16,8	27,2	56,1
Lasteta leibkond	5	25,7	69,2
Üksik alla 65-aastane	..	23,6	76,1
Üksik 65-aastane ja vanem	..	17,1	82,7
Lasteta paar, vähemalt üks alla 65-aastane	5,1	29,2	65,8
Lasteta üle 64-aastaste paar	..	22,7	74,5
Muu lasteta leibkond	15,4	34,3	50,3
Lastega leibkond	44,1	30,5	25,4
Täiskasvanu ja laps(ed)	16,9	44,1	39
Ühe lapsega paar	28,5	37,7	33,8
Kahe lapsega paar	51,1	27,3	21,6
Vähemalt kolme lapsega paar	67,1	21,3	..
Ala- ja täisealiste lastega paar	49,2	23	27,9
Muu lastega leibkond	52,5	27,5	20

Eluruumide arv leibkonna liikme kohta Eestis aastal 2019 (%).

Allikas: Statistikaamet

 

Järelikult mahuksid kodukontorid kergema vaevaga neisse eluasemetesse, kus tegelikke kaugtöötajaid ei ole, ning väga keeruline on normaalsete töötingimuste loomine seal, kus aktiivne tööjõud tegelikult elab. Normaalne eeldus kaugtöö puhul peaks ju olema, et selleks on eluasemes eraldatud tuba, mitte köögi­laud või diivan elutoas. Kuidas peaks ettevõtja neid erisusi arvesse võtma ja õigupoolest ka kompenseerima, kui asja sisu on see, et büroomaja omanikult pinna üürimise asemel teeb ta seda nüüd oma töövõtjalt? Millist rendihinda oma bürootoa pidamise eest võiks töövõtja ettevõttelt küsida ja kas see peaks käima vastavalt asukoha üldisele turuhinnale või kinnisvara koguväärtuse järgi? Kuidas vältida olukorda, et kallis (näiteks Tallinna südalinna) korteris elav kaugtööline saab kompensatsiooniks nõuda hoopis suurema summa kui kuskil ääremaa olematu väärtusega pinnal töötav asukas?

Alustama peaks veelgi kaugemalt. Kas juba praegu peaks noored, tööturule alles sisenevad inimesed endale kodu soetades arvesse võtma, et majas või korteris oleks kindlasti vähemalt üks tööruum? Vastasel korral võib karta, et tööandja hakkab diskrimineerima. Kui seadus ei kaitse, on tööandjal tööjõudu värvates otse või kaude lihtne öelda, et kui sul kodus töötingimusi ei ole, siis me sind ka ei palka. Kui eluaseme soetajatel lisandub selline sundkulu, peab olema avalikult selgeks vaieldud ja reeglina fikseeritud, kas tööandja kohustuste hulka kuulub ka korteri büroo-osale arvestuslikult kulunud eluasemelaenu ja intresside tasumine.

Eraldi lahendust vajab ka mainitud tööohutuse ja töötervishoiuga seonduv. Kes ja kuidas saab kontrollida, et kodukontor vastab kõigile nõuetele? Kas kaugtöötajad peavad oma privaatsfääri, pühasse ja puutumatusse koju hakkama lubama riigi inspektoreid samal moel, nagu neid praegu võib kohata igas ametlikus büroos? Mida peab töövõtja tegema, kui tema kodukontoris tuvastatakse vale või ebapiisav valgus, lubamatud ehitusmaterjalid, normi ületav müratase akna taga? Või peab päästeameti nõudel oma bürootoale paigutama tule- ja gaasikindlaid turvauksi ning iga eluruumi hakkavad kaunistama rohevalged evakuatsioonitee valgustid? Kas kodukontori seinal võiks saada normiks ka esmaabikapp?

Lisandub veel tuhat pisiasja. Näiteks, kas töötaja võib oma kontori koristamise eest nõuda lisatasu või hoopis seda, et tema ruumi hoiaks säravpuhtana regulaarselt ukse taha ilmuv tööandja saadetud koristusrobot? Igaüks võib oma fantaasia järgi nimekirja täiendada. Mida rohkem elemente, seda suurem on pidevale kulu arvestamisele kuluv aeg. Mõistagi oleks kõige lihtsam lahendus, et tööandja maksab aruandlust nõudmata töövõtjale kodukontori pidamisel tekkiva kulu töötasu tõusu abil. Kuid Eesti maksusüsteemi arvestades ei ole seda teed minek tõenäoline, sest just töötasu on raskelt maksustatud sotsiaal- ja tulumaksuga, mistõttu suurim võitja ses lahenduses oleks riik kui maksu­koguja.

Hoopis usutavam on, et tööandjad ja töövõtjad hakkavad ühistegevuses leiutama aina loomingulisemaid skeeme, kuidas katta kulud võimalikult maksuvabalt. Tagajärg on, et varem või hiljem riik seda märkab ning asub keeldude ja piirangutega skeemitamist takistama. Ei ole just kaunis perspektiiv.

Igal juhul võib kaugtöövõtu massiliseks muutumisel ette näha mitme­suguseid võimalusi töövõtjate ebavõrdseks kohtlemiseks ja reeglina on neis olukordades võitjaks tugevamad ja edukamad ning järjekordsete hammasrataste vahele jääjaks nõrgemad ja kaitsetumad. Eriolukorra eksperiment kaugtööga hakkab läbi saama ja värske kogemus on väärt lähtekoht uue töövormi õigeaegseks reeglistamiseks, et ennetada ebaõigluse kasvu.