Kohastumine toob meelerahu

KARIN PAULUS

Tänase arenenud maailma hoiakut võiks iseloomustada mõttega „eba­puhas ei päri taevariiki“. Koroona suhtes on kehtestatud nulltolerants: enne geiorgiale ja glamuursele moešõule ei saa, kui üleüldine hügieen on tagatud. „Vali süst või lahku töölt, teenindame vaid vaktsineerituid,“ on kõlanud juba üsna õõvastavad hääled. Viibivad vaktsiinidoosid ja laiendatud piirangud on süvendanud frustratsiooni ning paljud on läinud tänavatele või lihtsalt käega löönud.

Pandeemia peale surutud isiku­vabaduste kitsendused ja hedonismitus on sügavas vastuolus ajastu vaimuga. Meie ühiskonnas, mille liim on tarbimine – kingi sa siis elektroonikat või elamusi, osta ausaid mahe- ja muhetooteid –, on loobumine ilmselt kõige vastuvõetamatum akt üldse. Pärast vaga retriiti kaarutab Sõõrumaagi eralennukiga ning Jehe suunab kinnisvarateenuseid. Elu olgu ikka lill!

„Inimesed tahavad hellitamist ja vaheldust,“ arvab tuttav sisearhitekt täiskasvanud inimeste veidi infantiilselt mõjuvate mängualadega büroode kohta. Kus on väljapääs, mille kaudu seda talumatut iha pidevalt „puhata ja mängida“ leevendada ning vaimset tasakaalu leida? Nagu paljudes karmimate piirangutega maades, on meilgi paljudele väljundiks olnud koera võtmine. Sündimuse kahanemine näitab, et lapsepidamist samavõrra atraktiivseks või jätkusuutlikuks ei peeta. Ratsionalism?

Ilmselt on demokraatia üks pääseteid tasuta avalik ruum. See tähendab eelkõige vähemelitaarset ruumi, kus võiks kehtida igaüheõigus. Viimastel nädalatel on suuskadel kooberdamine ja kelguga mäest alla kütmine pakkunud uskumatut palju tröösti. Isa metsas ei rahmelda, tema püüab Peip­si jääl kala. Olid vennaga täitsa parajad poisid kalda äärest kätte saanud. Talviseid võimalusi hinnatakse meil üldiselt laialt. Jääauku, kuhu moodsam rahvas sööstab vabatahtlikult, on tänavu kalpsama pandud ka sõdureid. Huuled on sinised, aga kõik on rõõmsad! Praegu nähakse igamehe­õigust pigem eelkõige kui looduses liikumise võimalust, aga linnakeskkonnale solidaarne vaade miskipärast ei laiene. Ometi võiks meil kõigil – ükskõik kui naljakad, totrad ja hädas me ka pole – olla õigus vabale liikumisele ja ühiskonnas osalemisele. Pole ju linnas kügelemisele paljudel ei rahalist ega ka töises mõttes alternatiivi.

Kultuurgi meie ümber pakub lohutust, vahest veidi ka meeleparandust. Siiski on isegi odavamad võimalikud tegevused, nagu muuseumi väisamine (kui sa pole just laps või vanur) üpris kulukad. NB! Oskar Lutsu funkstiilis kodumaja on erandlikult tasuta! Sestap on prii arhitektuurivahtimine ja raamatukogud suurepäraseks alternatiiviks. Eriti hügieeniihalejale.

Kainet olekut ja koroonaga kohanemist segab meditsiinikeskne lähenemine, kuid ehk veelgi enam heroiline vaade, mille kohaselt eri sektorite kangelased inimlikustatud vaenlasega võitlust peavad ja rindeteateid saadavad. Mullegi meeldib mõelda praegusest ajastust veidi nagu mõnest kriisiõppusest, millega valmistume rahatuks pensionipõlveks, töötuseks, invaliidsuseks. Või eksklusiivsest kogemusõppest noorsoole, selgitamaks, milline oli liikumisvabadusteta nõukogude minevik.

Nagu jääaugu drilliski on tähtis saada hakkama paanikata. Terviseamet soovitab igapäevarutiine (nagu koristamine, võimlemine) või väikeseid rõõme (kuulake head muusikat).

Väidet „kohastumine on ellujäämise võti“ mäletab ehk mõnigi zooloogiast ja mõtleb kaelkirjaku pikale kaelale. Nii on väga ruttu hakatud nõutama hoopis teistsuguseid elamuid. Näiteks kortermajade arendustega seotud PIN Arhitektide tegijad on rääkinud, et koroona muutis üleöö elamute kujundust, sest kodus ollakse enam ja tehakse sageli ka tööd. Jaan Port: „Kui enne oli võimalus, et korteritel pole rõdusid, siis nüüd enam sellist varianti ei eksisteeri.“ Lisaks läksid hinda esimesed korrused, kust pääseb rutem õue ja kus on sageli elutoa pikendusena eraldumiseks mõnus terrass.

Tahaks loota, et pandeemia ei luba priiust tagasipöördumatult pügada. Arvamuste paljusus (ka trumpismist kiibijutuni) ja võimalus liikuda on vabaduse kantsid, mille eest tasub seista.