Kolmkümmend aastat bla-bla-blaad

LEA LARIN

Niimoodi iseloomustas kliimaaktivist Greta Thunberg maailma liidrite tühje lubadusi, et lõpuks ometi võetakse kliimakriisi peatamiseks midagi ette enne ÜRO 26. kliimamuutuste konverentsi (tuntud ka kui COP26), mis algab Šotimaal Glasgowʼs 31. oktoobril.

Kuid enne kui maailma tipp-poliitikud (loodetavasti mingite lubaduste väljakuulutamiseks) Glasgowʼs kokku saavad, käivad pingelised läbirääki­mised maailma rikkaimate riikide ehk G20 ministrite vahel. Glasgow’ kohtumise eel on ootused kõrged. Näiteks vajab lahendamist küsimus, kuidas kaasata arengumaad, kel polegi ressurssi kliimakriisi ületamise nõuetega kaasaminekuks. Kuni, hoolimata luba­dustest, rikkamad riigid neid ei aita, ei ole mõtet loota maailma ühtsu­sele suhtumises kasvuhoonegaaside vähendamisse.

Maailma vaesemad ja vähem arenenud riigid tajuvad globaalset ebavõrdust selgelt, sest nende osa heitmete paiskes ja seeläbi kliima soojenemises on võrreldes G20 tööstusriikidega (kelle majandused moodustavad 90% maailma SKTst ja kelle arvele langeb 80% maailma kasvuhoonegaaside heitmest), olnud mõõtmatult väiksem, kuid just nimelt nende ökosüsteemid ja riigid tervikuna on kliimakriisis kõige rohkem pihta saanud. Nemad on need, kes mitte piltlikult, vaid täiesti otseselt upuvad, kõrbevad janusse või jäävad ikalduste tõttu nälga ning neil ei ole ressursse, et end ekstreemsete ilmastikuolude eest kaitsta. Nendele on rikaste lääneriikide sõnapidamine kasvuhoonegaaside vähendamiseks elu ja surma küsimus.

Kuid G20 rikaste klubisse kuulub ka maailma suurimaid heitkoguseid tekitav Hiina, kes ei ole siiani esitanud riigi heitkoguste vähendamise plaani, samuti ei ole suurimad fossiilsete kütuste tootjad Austraalia, Venemaa ja Saudi Araabia seni kliimaküsimuste lahendamisse sekkunud. Omavahelise kokkuleppe saavutamine ei ole kergete killast, seda enam et Hiinat on äsja tabanud energiakriis, mistõttu riik otsustas uute kivisöekaevanduste avamise kasuks. See on suur tagasilöök, sest just kivisöekasutusest loobumine oli üks enne Glasgowʼ kohtumist õhus heljuvatest kokkuleppevariantidest.

Kohtumise võõrustaja Suurbritannia on peamiseks Cop26 eesmärgiks seadnud „hoida 1,5 °C jõus“. Eelmisel ÜRO kliimamuutuste konverentsil 2015. aastal Pariisis sõlmitud kliimaleppega lubasid valitsused hoida ülemaailmne keskmise temperatuuri tõus alla 2 °C, veel parem, kui see piirdunuks 1,5 °C ning viia 2050. aastaks süsinikuheide nullini. Hoolimata sellest, et neid eesmärke ei ole saavutatud, on juba praegu selge, et sellest ei piisa. Süsinikuheidet tuleks hoogsalt vähendada kohe, mitte oodata sellega veel mitukümmend aastat, kasutades vahepealset aega saastamiseks. Seda aega enam ei olegi, sest senise kursi jätkudes on 2050. aastaks nii mõnedki seni elamiskõlblikud alad üle ujutatud või on orkaanid need minema pühkinud.

See kõik on inimese vaatepunkt. Kas teate, et ÜRO inimõiguste nõukogu kuulutas oktoobri alul puhta keskkonna inimõiguseks ning määras kolmeks aastaks ka eriraportööri, kes peab jälgima kliimakriisi just sellest nõudest lähtuvalt? Kuid kliimakriisi tõttu hävinevad elupaigad ning hukkuvad liikide kaupa paljud teised planeedi asukad, kelle hääl tippkohtumistel ei kõla ning kes ei saa end kuidagi kaitsta inimese tekitatud hävingu eest. Mida ütleksid meile, kui vaid saaksid, nemad? Kas „bla-bla-blaa“ nagu Greta või midagi veel hullemat?

Kevadel peaks Hiinas Kunmingis aset leidma ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konverents. Lootkem siis parimat, kuna isegi hargmaised hiidkorporatsioonid Unilever, H&M ja veel üheksa ettevõtet on avalikus kirjas kutsunud üles valitsusi midagi ette võtma eluslooduse massilise väljasuremise ja ökosüsteemide kokkuvarisemise peatamiseks – või me riskime surnud planeediga.

Mida ütleksid meile, kui vaid saaksid, nemad? Kas „bla-bla-blaa“ nagu Greta või midagi veel hullemat?