Konn või kanaarilind?

TRISTAN PRIIMÄGI

Loodus on meile kinkinud abistavaid kõnekäände, kuidas märgata lähemale hiilivat, järkjärgulist ja ohtlikku muutust, olgu tegemist kanaarilinnuga kaevanduses (märkab) või konna aeglase keetmisega (ei märka). Võta siis kinni, kas me vaatame siin konna või kanaarilindu, aga hiljutine, seni veel ametlikult kinnitamata teade, et tänavu jääb ära animafestival Animist, tundub küll olevat osa suuremast tendentsist.

Suvel on selliseid uudiseid olnud ju mitmeid, eriti just muusikavallast. Oma tegevuse ajutisest peatamisest on teada andnud muusikafestivalid Mägede hääl, Sume ja Intsikurmu. Põhjused on väga erinevad: Mägede hääle puhul Kirde-Eesti meeleolude järsk muutumine pärast Ukraina suure sõja algust, mistõttu varasem lõimumiskeskne lähenemine enam ei toiminud; Intsikurmul tegijate motivatsioonikriis, Sumel ei ole nende enda sõnul „võimalik pakkuda sellist programmi või festivalikogemust, mis vastaks nii rahva ootustele või ürituse korraldaja standarditele“. Ka Animist toob ära motivatsioonikriisi ja ka üldise hindade kallinemise.

Arusaadav, et koroona tagajärjed ja kestev Ukraina sõda on loonud üsna keerulised majanduslikud tingimused, ja kultuuritarbimine saab pihta esimeste seas. Kuulu järgi on olnud sel aastal keeruline oma pileteid ja passe ette müüa paljudel suveüritustel. Kahju on oma nahal tuntav. End kolme aastaga väga selges funktsioonis Eesti filmikalendrisse kinnitanud Animisti vahele­jäämine sulgeb kindlasti ühe hilissuvise tajuukse, kust varem teistsugust, avaramat ilma paistis.

Tahes-tahtmata meenub Siim Nestori eelmise aasta arvamuslugu Raadio 2 õhtuse vööndi elimineerimise näitel. Ta kirjeldab seal „agrostumist“ kui „üheülbalisemaks muutumist; valikuvõimaluste kahanemist; keskmisele maitsele orienteerumist ja keskmisest maitsest lähtumist; veidrate, uudsete, arusaamatuna tunduvatest nähtustest eemale hoidmist ja nende vähem väärtuslikuks pidamist“¹. Kas nimetatud festivalide sulgemine on agrostumise näide? Aga Õllesummeri tagasitulek?

Ausalt öelda vajaks 2024. aasta kultuuriürituste statistiline analüüs üht pikemat artiklit, sest pealiskaudsel vaatlusel leiab kinnituse justkui kahele vastakale väitele: „rahval on raha otsas“ ja „rahval on raha“. Kus me siis tegelikult seisame? Kas alternatiivkultuuri esindajate edasise käekäigu pärast on põhjust Eestis muret tunda? Suured elavad ikka edasi, Viljandi folgi pressiteade sisaldab viis korda sõna „rekord“ ja Õllesummer ütles kuu aega tagasi, et neil käis „kümneid tuhandeid külastajaid – täpsemad numbrid selguvad nädala jooksul“. Olgu küll öeldud, et Viljandi folk alustas samuti alternatiivüritusena ning on lihtsalt hea korralduse tõttu paisunud üldrahvalikuks massiürituseks.

Kantar Emori uue uuringu väitel tulistas Raadio 2 programmi räpaka rappimisega endale korralikult jalga.² Rõõmustada pole siin midagi, sest haigutavale augule raadioeetris on järgnenud augud festivalikalendris. Nii et konn või kanaarilind?

1 Siim Nestor, R2 uus juht on asunud avalikult aasima „Õhtuse vööndi“ kaitsjate kallal. Kuidas see kõik üldse võimalik on? – Eesti Päevaleht 23. XI 2023.

2 Kuulatuim eraraadiojaam on jätkuvalt Elmar, õhtuse vööndi kaotanud Raadio 2 on langustrendis. – Elu24 22. VII 2024.