Lõputult kulukad ambitsioonid

Must miljon jääb mustaks miljoniks, olgu ta miljard või triljon.

KAAREL TARAND

Ükskõik kui suure valearvestuse ja ennustatavalt kahjulike tagajärgedeni viinud otsuse on ülim vastutaja teinud, tema täielikuks rehabiliteerimiseks ei kulu poliitikailmas rohkem kui seitse aastat (sest igaüks väärib ju teist võimalust). Äsja leidis see kinnitust demokraatia mõttes eeskujulikus Ühendkuningriigis, kus peaminister Rishi Sunak kutsus valitsusse välisministriks endise peaministri David Cameroni, keda oli alles mõni nädal varem pidanud peasüüdlaseks kõigis Ühendkuningriigi majandusraskustes ja ühiskonna kehvades eluolulistes väljavaadetes. Just Cameron viis oma otsustega riigi Euroopa Liidust lahkumiseni, mis sest, et ta ise vähemasti sõnades oli enne referendumit liitu jäämise pooldaja.

Brexitist saadud kogukahju alles loetakse kokku, käivad akadeemilised vaidlused, kas liitu jäämisel ja n-ö normaaltrajektooril majandust kasvatades oleks sisemajanduse kogutoodang igal aastal 3% või 5% suurem. Väliskaubanduse kahanemist nii ekspordi kui ka impordi suunal hinnatakse isegi 15% juurde. Ammu ei leidu kedagi, kes suudaks tõestada liidust lahkumise majanduslikku kasu. Kuigi lõppvastutaja on teada, ei esita keegi Cameronile siiski sadade miljardite naelteni ulatuvat kahjunõuet, ja kuigi Cameron on rikas mees, siis ega tal seda raha ka kuskilt võtta ei oleks.

Kui asjad suures maailmas nii käivad, miks siis mitte ka Eestis, kus see võiks tähendada, et Isamaa populaarsuse tõusulainel saabub Eesti poliitika kõrgkihti tagasi kunagine pea- ja majandusminister Juhan Parts. Ka tema otsustest sündinud majanduskahju on alles kokkuarvutamisel, aga mõni kulurida juba teada. Tänavu augustis ja septembris sai USAs lõpliku kohtuliku kinnituse ammu teada tõsiasi, et kogu Eesti Energia USAs Utah’ osariigis põlevkivitööstuse arendamiseks tehtud investeeringu peab korstnasse kirjutama.

Ajalehes Postimees, kus kogu sünnist saadik mäda plaan üksikasjalikult kokku võeti*, hinnati avantüüris kaotatud kogusummaks 65 miljonit eurot, see aga jätab arvesse võtmata kavandatud, ent saamata jäänud tulu. USAsse surema paigutatud raha oleks targema peremehe käes, mõnes indeksifondis või isegi pangahoiusena lebades mitte ainult alles jäänud, vaid ka kogu aeg kulutamiseks tulu juurde tekitanud. Sedasama, mis praegu igalt elualalt puudu on.

Mida ka ei nõutaks ajalehtede juhtkirjades, loomulikult ei esita keegi Eesti Energia üldkoosoleku rollis suure seikluse heaks kiitnud Juhan Partsile ega vahetutele vastutajatele ettevõtte juhatuses ja nõukogus ühtki arvet. Vastupidi, kuna Parts on vahepeal kuus aastat oma finantsoskusi ja vastutussuutlikkust välismaal peent ametit pidades aina paremaks lihvinud, siis küllap mõtleb ta nüüd veel suuremalt ja teab varasemast geniaalsemaid lahendusi. Nagu ta ise aasta alguses intervjuudes mõista andis, oskaks tema Rail Balticu ehitamise kiiresti ja odavalt lõpule viia.

Juhan Partsi võimas tagasitulek võib siiski ka ära jääda, aga eelöeldu foonil on viimane aeg asuda mõtisklema selle üle, mida võiksime lugeda juhtkirjadest ja analüüsidest seitsme aasta pärast peaminister Kaja Kallase otsuste majanduslike tagajärgede kohta. Mõni neist otsustest on juba langetatud, aga eeldused vigade lisandumiseks on endistviisi olemas.

Esiteks, kui otsustaja mõtetes nõuab aina suuremat ruumi karjäärijärje kavandamine rahvusvahelisel areenil, siis ei pruugi tal jätkuda piisavat tähelepanu kodumaistele pisiasjadele, kuid eks tahaks siiski midagi suurt ja ajalukku minevat enne ametivahetust ära teha. Peaminister on praegu küll peamiselt raha-ei-ole-lainel, aga vaid seetõttu, et kohe sadadesse miljonitesse ja aastatega miljarditesse küündiva hinnalipikuga otsused riigikaitse rahastamiseks on juba tehtud ja võibki natuke hinge tõmmata. Sõjakulude tasuvus selgub aastate pärast, kui ostetud ja vananenud relvastus on Aafrika sõpradele odavalt edasi müüdud või tasuta ära antud. Kui hanked üldse lõpuni õnnestuvad. Eeldusi, et soetatav relvastus kodumaal aktiivses sõjategevuses lähiaastail ära kuluks, on sama vähe, kui põlevkiviseiklejatel oli aastate eest lootust näha õli purskamist Utah’s.

Õigupoolest sai Eesti seda, mis juhtub siis, kui otsustaja mõtted on mujal ja vastutus jääb teistele, viimati tunda alles aasta eest. Siis koostas välismaale siirduv rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus demobiliseerumistööna valitsuse nimel kõigi aegade parima riigi­eelarve, mis kohe valimiste järel osutus tema lähimatelegi kaasvõitlejatele šokiks ja lõputute kannatuste karikaks.

Nagu poliitiline keelekasutuski reedab, on Eesti juhtide üldisem ja kroonilisem häda kehvake võime suuri arve reaalsusega seostada. Kui räägitakse rahast, räägitakse numbritest, mitte arvudest, ehkki number on põhitähenduses vaid kirjamärk ja „suured numbrid“ võivad leiduda ainult kinga- ja riidepoes, mitte riigieelarves, kui seda just vaegnägijatele välja ei trükita.

Kui edasijõudnu siiski arvude ilmast midagi taipab, on tal alati võimalus ennast petta absoluutarvu suhtarvuks teisendamisega. See rohi vähendab väiksuse valu ning aitab unustada kurba tõsiasja, et iga riik on täpselt nii suur, nagu on tema rahakott. Sõda Ukrainas finantseerivad suurriigid ja Eesti rahas mõõdetav mõju olukorrale rindel on mikroskoopiline, aga protsendid tõestavad muidugi, et oleme suurem kui Saksamaa.

Piltlikustamiseks, kui Kaja Kallas või Joe Biden ütleb „kolm protsenti“, siis on see mõlemale võrdselt raske koorem. Öeldes „miljard“, on ühel selle suure arvuga vahetu ja isiklik suhe, teisel mitte. Bideni jaoks tähendab miljard summat, mille ta suutis oma valimiskampaaniaks annetajatelt kokku koguda ja sellele ei ole Kallasel promilligi vastu panna. Kogemuslikult on Biden näiteks ka USA hiiglaslikule kaitse-eelarvele hoopis lähemal kui Kallas Eesti omale. Sama kehtib ka kõigi Eesti erakondade kohta, sest igal valimisaastal tõestavad nad ikka ja jälle, et tühine seitsmekohaline arv miljon on midagi sellist, mida kampaaniaeelarve tabeli tulu- ja kulupoolel kuidagi tasakaalu ei saa, tee või tina.

Nii ongi tee avatud uutele hädadele. Kui miski on taju piiridest väljapoole ulatuvalt suur, siis on selle väärtus „must miljon“ või „lõpmatus“. Selles olukorras ei ole ju vahet, kas mõne arvu sabas on mõni null rohkem või vähem. Suur summa lastakse lendu sügavama järelemõtlemiseta ning alles tagant­järele mõeldakse sellele välja õigustus, et tehakse „midagi suurt“. Hoopis väiksemate summade ümber käib aga lõputu arutamine ja vingumine. Kaja Kallase puhul, kes küll mitte ainult iseenda, vaid ka eelkäijate süül on rahalisse kitsikusse sattunud, tuleb eriti reljeefselt välja, et hasartne osalemine miljardäride mängu­lauas mõjutab tugevalt ka minapilti. Suurte seas seistes oled ka ise suur, sest millest muust võiks tekkida kujutelm, et Eesti juhib lääne kollektiivset sõda idamaise kurjusega ning selle peaministril on vastavalt õigustatud ootusi, mis võimaldavad „olla avatud“ NATO peasekretäri ametikohale asumise suhtes, nagu Kallas äsja ajalehe Politico reporterile kinnitas.

Vastutusest vaba ja põhjendamatu kulutamine jääb Eestit saatma ka pärast Kaja Kallase hüpet Euroopasse. Kuidas ka erakonnad ei vahetaks esimehi ja muid nuppe mängulaual, ikka vaatab võimalike valikute hulgast vastu ainult kasvavat ambitsioonikust, mitte aga uut kvaliteeti arvutamise alal ega miljarditaju sündi.

* Ülle Harju, Eesti Energia mängis rahva rahaga USAs Vene ruletti. Postimees, 11. XI 2023.