Köögikeele-ÕS ja riigikeel

AILI KÜNSTLER

Eile oli meie emakeelepäev. Emakeel võib-olla kas köögi- või riigikeel. Nelja aasta eest tehnilise uuendusena algatatud EKI nn sõnastikureform on nüüdseks päädinud sellega, mida karta oli – keelekasutusnäidete esitamisega ÕSina.

EKI direktori Arvi Tavasti juhtimisel on jõutud keelearendusplaanist ning keelekorralduse ja kirjakeele olemasolu eitamise juurest „kasutuspõhise keelekorralduse“ põhimõtete esitamiseni EKI teatmikus¹ ning Eesti keelenõukoguga kahasse korraldatud keelekorralduse seminarini².

Seal räägitule vaatamata lobiseb EKI direktor jätkuvalt eraisikute murest ja keeletülist³, ent on vahetanud viimastel päevadel üllatuslikult plaati: tema sõnul normimatu „sõna tähendus“ esitatavat nüüd tulevases ÕSis. Seejuures eirab ta tõsiasja: tegutsetakse 2023. aasta detsembri lõpus avalikustatud keele kirjeldamises seisneva „keelekorralduse“ põhimõtete alusel. Nende järgi kokku pandud Sõnaveebi EKI ühendsõnastiku eesti keele osa trükiversioon ei saa seega mingil viisil olla kirjakeele normi aluseks olev ÕS, mille soovituste toel on seni tagatud ametliku ja avaliku keelekasutuse ühtlus ja selgus.

Ühendsõnastiku koostamise põhi­mõtteid: muu hulgas „Sõnavalikut ei normita. Ei ole otstarbekas anda suuniseid ega soovitusi eelistada omasõna selle võõrsõnalisele vastele ..“, „Üldkeeles ei tohi rakendada rangeid oskuskeelekorralduse põhimõtteid. [—] oskuskeelt loovad ja valdavad erialainimesed. [—] oskuskeel ei tohiks üldkeelest põhjendamatult eemalduda“, kuigi (sic!) „Üldkeele tähendusi ei saa normida“, „Kasutajat püütakse rohkem informeerida ning vähem õpetada. See tähendab, et kasutajale antakse eri variante toetavate põhjendustega tuge oma teksti sobiva valiku tegemiseks, mitte ei suunata üht varianti alati teisele eelistama.“

Õiguskantsleri nimetatud seminaril öeldu, et kui ÕS 2025 ei valmi kirjakeele ühtsust ja selgust tagava soovitusi sisaldava kirjakeele normi alusena, on tegemist õigusrikkumisega, ei paistnud ega paista ÕSi tegijaid heidutavat. Normkeele tasandi lagundamisega saab eesti keelest taas köögikeel, millega hariduse andmine ja riigipidamine on võimatu, olgugi kodu(kõlakoja)keel variandirohkena õitsengu tipul. Viimase arengusuuna eestkõneleja Liina Lindström ei ole ehk mõelnud, et seesugune „keele­korraldus“, kus igaühe keel kujuneb omas keskkonnas, süvendab sotsiaalset segregatsiooni: haritud vanematega kodust pärit laps saab küllap kaasa selle keele, mida seni on muu hulgas ÕSi soovituste najal selgeks ja ühtseks vormitud, teistsuguse keelega kodu laps, kellele enam normkeelt koolis ei õpetata, ei saa iial kõrgkoolis edasi õppida või riigiinstitutsioonides tööd leida – tal lihtsalt ei ole seda keelt, millega seal hakkama saada.

PS. Või on EKI eesmärk massilise oskamatu toortõlkimise tõttu enneolematul määral eesti keelt mõjutava inglise keele riigikeeleks sokutamine? Eesti üldkeeles pole sõnal ju kindlat tähendust (ainult mõistel on – seega haritud inimese terminisõnastikes) ega tohi õpetada ka rektsiooni ega muud seesugust. Inglise keele tunnis õpetatakse aga kõigile lastele, millal on mõttekas kasutada at, in, on või to ja sõnadel on sõnaraamatus ka vaste, mida need eesti keeles tähendavad. Iga laps õpib ennast inglise keeles selgelt ja arusaadavalt väljendama – ja saab siis küllap selles keeles ka haridusteed jätkata.

Vt samal teemal lk 22-23.

1 Siin ja edaspidi tsitaadid keelekorralduse teemal – EKI teatmik. Keelekorralduse põhimõtteid 1. XII 2023.

2 Eesti keelenõukogu seminar keelekorraldusest. Eesti Keele Instituut. – Youtube 1. III 2024.

3 Mari Peegel, Tavast: keeletüliga tuleb õppida elama, sest lahendust sellele pole. – ERR 8. III 2024.