Koolid kinni, lapsi pole!

Gümnaasiumivõrgu optimeerimine on eluline vajadus, mitte lõputu mõnus mõtlemisharjutus.

KAAREL TARAND

„Pühendumus heale haridusele ei ole meile oluline mitte põhjusel, et kiidelda edetabelikohaga, vaid seda ajendab riigi ja rahva püsimise eluline vajadus.“ Nii kinnitas president Alar Karis riigi sünnipäevakõnes veel kord juba esimesest laulupeost saati sügavalt haridususku rahvale. Rahvas jäigi jälle uskuma ning naasis argipäeva kõigutamatus teadmises, et „haridus on meie vägi“. Vägi küll, aga kust seda väge saadakse, kus seda antakse? On see ikka üle maa ühtviisi kvaliteetne kaup või on nii, et kahest sama kauniks maalitud fassaadiga poest ühes valitseb kaubaküllus, teises aga on letid tühjad ja müüjagi teab kuhu kadunud? Väge jagub üle maa väga ebaühtlaselt ja selle mure tulemuslik lahendamine on valitsuse kohustus.

Aga kuidas? „Fookus tuleb seada nutikale poliitikakujundusele,“ nendib Sandra Haugas siinsamas lehes (lk 6-7) raamatut „Kas Eesti PISA on viltu?“ arvustades. Kuna ülesanne on kompleksne, siis peab seda olema ka lahendus. Pikka aega on aga riigi poliitilises juhtkonnas domineerinud hoiak „kas kõik või mitte midagi“ ja et kõike ei saa, siis järelikult ei pea isegi tegema katset midagi muuta. Ühe detaili näppimine teeks ju olukorra ainult hullemaks, sest muutusest puudutatutele see ei meeldiks ja nad ei annaks järgmisel korral enam juhile hääli mugavustsoonis jätkamiseks. Otsustamisest hoidumist saab alati põhjendada vajadusega veel uurida, analüüsida ja läbi rääkida. Kui ikka koos teadlaste ja muude asjatundjatega üheskoos piisavalt kaua ümber kuivanud kaevu istuda ja selle põhja põrnitseda, küllap siis ühel ilusal päeval sinna vesi tagasi tuleb.

Mõni katse uut kaevu kaevama hakata on aastakümnete jooksul siiski tehtud ning nüüd on minister Kristina Kallas pärast oma mitme eelkäija tegevusetuse tõttu kaotatud kümnendit Eesti gümnaasiumivõrgu korrastamise jälle ette võtnud. Toeks juba 1996. aastal ministrina haridusökonoomika mõiste Eesti poliitikas käibesse toonud Jaak Aaviksoo, kes uuesti ministrina 2011. aastal Postimehes kinnitas, et „kui otsus on küps, ja on usk, et see on õige asi, tuleb see ära teha. Siis ei ole enam tagasivaatamise aeg“. On omajagu irooniat selles, et nüüd, pea kolmkümmend aastat hiljem, peab ikka seesama Aaviksoo taas vana arvutusülesannet lahendama, jõudes jälle õige tulemuseni, mis on aga nii mõnelegi sama ebameeldiv kui muiste.

Vana aasta lõpul, enne õpetajate streiki ehk suurt pahandust, nentis Kristina Kallas, et Eestis on praegu 158 koolis gümnaasiumiaste, kuid õpilasi jagub tegelikult vaid umbes 90 puhul. See oli isegi leebe pakkumine. Gümnaasiumivõrgu optimeerimisülesannet on korduvalt lahendatud. 2014. aastal jõudis mõttekoda Praxis ministeeriumi tellitud töös järeldusele: „Võttes aluseks arvestuse, et 60% põhikooli lõpetajatest jätkab haridusteed gümnaasiumis, ning kui gümnaasiumi koolivõrku käsitleda maakonnaüleselt, siis oleks Eesti gümnaasiumide arv 2020. aastal 44. Kui aga lähtuda sellest, et gümnaasiumivõrku planeeritakse maakonnas ja suuremates linnades eraldi, siis annaks selline stsenaarium tulemuseks 58 kooli.“ Üldarvu saamiseks võeti arvesse koolitee maksimaalne pikkus, klassikomplekti elujõuline miinimum, rahvastikuandmed ja mõndagi muud.

Aasta hiljem oldi ministeeriumis veel optimistlikud ja hõisati, et gümnaasiumide arv väheneb sammuga 10% aastas ning aastaks 2020 on reaalne jõuda saja gümnaasiumini. Takistusena märkis toonane kantsler Mart Laidmets EPLis: „Tuleb tunnistada, et ei meeldi, kui vallad ja linnad, selle asemel et kokku tõmmata gümnaasiumivõrku, mida on kordades keerulisem üleval pidada, teevad kärpeid väikese kodu­lähedase kooli juures.“

Nii käitusid nii suurlinnad kui ka kuritegelikud väikevallad, kes on nüüdseks nn haldusreformi tagajärjel liidetud suurteks, teovõimsateks ja vastutustundlikeks. Kuid võta näpust, nagu muinasjutus kerkib päeval lammutatud gümnaasiumi asemel öösel jälle uus ja nende arv ei vähene.

Ministri algatatud läbirääkimiste käigus on nüüd nii mõnigi vallajuht avaldanud mõistlikke ehk arusaavaid ja leplikke seisukohti. Eemalseisjad käratsevad aga endistviisi maaelu hävitamise lainel. Miks aga üldse peab valitsus valla- ja koolikaupa läbi rääkima? On selgunud, et seadus on selline, mis tervikpilti hoomavale omavalitsuste liidule läbirääkimisteks volitust anda ei võimalda. Nii on tulemuseni jõuda väga raske, kui mitte võimatu, sest valla- või linnavalitsus võiks täiesti ratsionaalselt käituda ja naabritega mitteametlikku koostöödki teha, kuid kuskil on veel ka vastalised „kogukonnad“ ehk väikesearvulised aktivistide rühmad, kes on alati kõige vastu ja kelle tegevuse mõjul võivad puruneda kohalikud võimukoalitsioonid ning kõik hakkab jälle otsast peale. Pealegi, volikogude valimised ei ole enam mägede taga ja loosung „Valige mind! Mina sulgesin gümnaasiumi!“ pole just parim kampaaniasõnum.

Süsteemi paratamatult kärbuvaid osi rahaplaastritega ei ravi. Demograafilised suundumused on püsivad ja halastamatud. Igal aastal osaleb siserändes ehk vahetab elukohta tuhandeid lapsi. Pole teada, kas seda tehakse pigem vanemate töökoha või laste koolikoha tõttu, kuid suund maalt väike- ja suurlinna on püsiv ja liikuma hakatakse palju varem, kui lapsed põhikooli lõpetavad. Väljaränne ääremaadelt tõmbekeskustesse sööb ära kogu kooliealiste vanuserühma arvu kasvule rajatud lootuse maal. Näiteks 2015. aastaga võrreldes kasvas 15–19aastaste vanuserühm läinud aastaks ligi 12 000 noore võrra, kuid kogu juurdekasvust sai linnade saagiks 97% ja maapiirkondadele kõigest 3%.

Seaduse järgi peab igal omavalitsusel olema pikaajaline arengukava ning haridus ja koolivõrk on selle kohustuslik osa. Mõnes vallas võib leida ka ülearust optimismi, kuid rahvastikuprognoosist ei saada kuskil mööda – ja kellelt muult selle ikka saab, kui mitte statistika­ametilt. Kuigi maakondi haldusüksustena enam ei ole, on rahvaarvu muutuste maakonniti mõõtmine kõnekam ja ülevaatlikum kui omavalitsuste kaupa (vt joonis). Kui kümne aasta pärast jagub gümnaasiumiealisi sama palju või enam poolde maakondadest, siis 20 aasta pärast on nina vee peal veel ainult Harju- (sh Tallinn) ja Tartumaal. Ida-Virumaal ja Valgamaal on siis noori praegusest poole vähem. Kuues maakonnas jääb absoluut­arv alla tuhande, mis tähendab, et rohkem kui kahte gümnaasiumi on neis mõeldamatu pidada.

Pidada muidugi võib, kuid see eeldaks loobumist võrdsuse printsiibist ehk kehtivast pearaha arvestusest ning tähendaks koolide juhurahastamist näo järgi. Igal koolil oleks siis oma saadik riigikogus, kes seal kangelaslikku võitlust peaks ning koalitsioonikoolid supleksid kullas, opositsioonigümnaasiumid aga vireleksid vaesuses, kuni poliitikatuuled pöörduvad. Ei kõla just hea plaanina, kuigi võiks mõnelegi rahvaesindajale mängulusti pakkuda. Eriti neile kahel toolil istujaile, kes lisaks riigikogule ka kohalikus volikogus kaasa löövad ja suudavad probleemita kahestuda iga kord, kui üleriigilised ja kohalikud huvid põrkuma juhtuvad.

Kuigi gümnaasiumivõrgu optimeerimine on tõepoolest osa komplekssest probleemist, on see ka eraldi lahendatav, kuid ainult tingimusel, et see on kogu valitsuse siiras tahe ning näiteks rahandus- ja maaeluminister oma silotornis haridusministrile vastu ei tööta. Ses osas ei ole paraku optimismiks põhjust.