Koomas ja nõdrameelne

LEA LARIN

Tallinn on koomas,* kuulutas prohvet, pidades silmas Tallinna kesklinnas ehitustööde tõttu suletud tänavaid ja ristmikke, sellega kaasnevat liikluskaost, kahjusid kesklinna elanikele ja seal tegutsevatele ettevõtetele. Jah, on küll koomas, kuid lisaksin, et eluteeks ristitud arterid on kolesteroolist ummistunud, ja mis veelgi hullem, patsient on ilmutanud juba ka nõdrameelsuse märke.

Üles kaevatud ja suletud on Pronksi ja Jõe tänav, Põhja puiestee, Hobujaama ristmik, lihtsam oleks teada anda, mis üldse avatud on. Ei, ma ei poolda autosid kesklinnas, kuid paratamatult kannatavad kõik, ka ühissõidukite kasutajad, ratturid ja jalakäijad. Ühistranspordi korraldus on sassis, senised trammiliinid on rivist väljas ja eks proovige mõnel remonditaval ristmikul 30kraadises kuumuses kas rattaga või omil jalgel turnides läbipääsu otsida.

Linnavalitsuse karavanserais aga podisevad pajad rõõmsalt tulel ja hoolimata koerte haukumisest liiguvad karavanid vääramatult edasi. Pronksi tänava uuendustööde eel raiuti maha seal kasvanud 22 puud ja lubati hanke võitjal tänav sulgeda, kuigi kaotajaks jäänud firmad tegid oma pakkumised usus, et midagi SELLIST, et Pronksi tänav tervenisti liiklusele suletakse, linna­valitsus ei lubaks, see ei tuleks kõne allagi. „Kaasav“ Tallinn andis Pronksi tänava puude raieloa vaidlustamises aega 30 päeva, kuid kirves löödi puusse juba üheksa päeva pärast, seega peteti 21 päevaga ja mingit vaidlustamisaega väga ei antudki.

Alustati pikalt plaanitud Vanasadama trammiliini ehitamist, kuid alles nüüd saime teada, et trammid ei hakkagi sõitma palju suurema reisija­hulgaga D-terminali juurde. (Vähemalt istutati osa ehitusele ette jäänud puid ümber, hea seegi.) Kuid karavanserai pajad vajavad podisemiseks pidevalt kütet, hulka puid. Näiteks 2020. aastal väljastas Tallinn loa 22 936 puu mahavõtmiseks. Üldjuhul ei peagi maharaiutud puudega samas mahus uusi istutama.

Üks suuremaid ohte puude elueale on teede-tänavate uuendamine ja kergliiklusteede arendamine, muidugi ka uusarenduste eel buldooseriga kõige senise kokkulükkamine, justkui oleks ainuvõimalik kõigepealt plats kõigest elavast puhtaks teha, selmet projekteerides lähtuda printsiibist „puu tuleb esimesena ja kõik elav peab alles jääma“. Mind valdab jõuetus, nagu juhiks kõike toimuvat tehisaru, mille eesmärk on elukeskkond kõrbesarnaselt tühjaks, võimalikult eluvaenulikuks kujundada.

Miks nähakse puud kui midagi, mis on progressi teel ees ja segab elu edenemist, mitte kui kedagi, elusolendit, kellel on iseväärtus ja õigus elule, kui kaaslast, linnaruumi puhul – kaaslast paljudele?

Teisalt kavatseb Tallinn osta 300 varjupuud. Varjupuu eest, kui tüve läbimõõt on umbes 20–25 sentimeetrit, tuleb maksta 5000 eurot tükist, kokku u 1,5 miljonit. Puude väärtust saab ju ka rahas mõõta ja selline on tavapärasest istutusvitsast suurema puu hind. Nii et sedapidi mõeldes tuleks iga mahavõetava puu puhul välja arvutada tema pakutav n-ö ökoloogilise hüve hind – kui paljudele pakub varju, kaitset kuumuse, tuule ja vihma eest, kui paljud on temaga emotsionaalselt seotud, ja lasta see langetajal välja maksta.

Tekib ka küsimus, et kui kõik on nagunii üles songitud, miks siis Tallinna nn peatänava projekt sahtlisse lükati. Mõneti võib viivitus isegi kasulikuks osutuda: mida aasta edasi, seda enam areneb arusaam looduse ja linnaruumi seostest ja ehk tuleb teostus loodus- ja seeläbi ka inimsõbralikum. Kuid teisalt oleks võidud jõuda selles projektis sisalduva ratsionaalse ivani – andes koos praeguste ehitustööde tramburaiga autode asemel rohkem ruumi ühissõidukitele-jalakäijatele-ratturitele ja nii selle kõik korraga teoks teha.

* Hanno Matto, Tallinn on kunstlikus koomas! Vaimse, füüsilise ja materiaalse kahju maksavad kinni elanikud. – Eesti Päevaleht 4. VII 2023.