Kordnik, päästja, tohter, õps

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist ei ole ükski valitsus suutnud lahendada ääremaa tühjenemise küsimust.

KAAREL TARAND

Kogu Eesti väljaspool Harju- ja Tartumaad on ääremaa. Ääremaa all on siin silmas peetud piirkonda, kus korraga on ohus mitmete esmateenuste pakkumine. Avalike teenuste jätkusuutlikkus ei ole oletuslik tulevikuteema, millega tegelemist saab ühest valimistsüklist teise edasi lükata. Seejuures on kõige hullem nõiutud ring: kui kaob üks või kaks esmateenust, lähevad ka teised. Peaküsimus on, kuidas säilitada väikese rahvaarvu ja regionaalselt ebaühtlaselt paikneva rahvastikuga Eestis riigi võimaluste ja inimeste ootuste optimaalne tasakaal.

Eespool toodu on nopitud riigikontrolli aastaaruandest „Esmatähtsate avalike teenuste tulevik“, mille riigikontrolör riigikogule esmaspäeval esitas ja kolmapäeval ka ette kandis. Esmatähtsatena on vaatluse all põhiharidus, korrakaitse ja tervishoid ehk küsimus, kas ja kui kauaks jätkub kõigisse maanurkadesse politsei- ja päästeametnikku, kooliõpetajat ja perearsti. Juba praegu ei jätku ja seda hoolimata mitmekesistest riiklikest pingutustest demograafilise paratamatusega võitlemisel.

Lühidalt kokku võttes järeldas riigikontroll andmeid analüüsides, et kümne aasta pärast on pensioneerumise tõusulaine tõttu suuremas osas Eestist esmatähtsate ametite pidajatest karjuv puudus ning seni kasutatud abinõudest puuduse leevendamiseks ei piisa. Kui piirkonnas ei ole perearsti või politseinikku, vallandab see doominoefekti ja algab maakonnajooks arengupiirkondade suunas (pangandusest teada asi), mis on üksikisiku seisukohast ehk ka tulemuslik, aga põhjustab selleks ette valmistamata sihtpunktides, eeskätt Tallinnas ja Tartus, uusi probleeme.

Rahvastiku liikumise ja paiknemise seisukohalt on Eestis kolm maakonda: kasvava rahvaarvuga Harju maakond, enam-vähem stabiilse rahvaarvuga Tartu maakond ja kahaneva ning vananeva rahvastikuga Ääre maakond (kogu ülejäänud Eesti). Sajandivahetusel elas Ääremaal sama palju inimesi kui Harju- ja Tartumaal kokku. 20 aastaga on Ääremaa kaotanud 136 000 elanikku, Harjumaa aga võitnud juurde 68 000 ning juba aastal 2018 oli Harjumaa rahvaarv Ääremaa omast suurem (vt joonis).

Kui need suundumused jätkuksid lineaarselt, elaks aastal 2040 Harjumaal 240 000 inimest rohkem kui Ääremaal (vastavalt 673 000 ja 433 000). Nii lihtsalt siiski asjad ei käi: ühel hetkel saabub kaotajale läbikukkumise punkt, mil jookseb, kes jaksab, ja sureb, kes ei jaksa. Keegi ei oska ennustada, millal see hetk käes on, kuid riigikontrolli aruanne ei jäta kahtlust, et see võib olla üsna lähedal.

Ükski valitsus ei ole 30 aasta jooksul suutnud leiutada ühtki mõistlikku plaani, mis viiks lähemale eesmärgiks seatud loosungile „kogu maa peab elama“. Alati võib vastu väita, et valitsuse aktiivse regionaalpoliitikata (mis on põhiliselt seisnenud raha ümberjaotamises ning sihitutes taristuinvesteeringutes) oleks olukord praegu veel palju hullem. Aga kas tõesti ei ole Sisyphose kombel kiviveeretamisele alternatiivi? Ehk on eesmärgiseade üdini vale? Olen sellest korduvalt kirjutanud ning pakkunud välja ka lahendusi, kuid otsustama seatud rahvaesindusel on jätkunud sitkust regionaalpoliitika ja haldusreformi teemat vaadelda kitsalt kui riigiasutuste ja piiride ümberpaigutamise mängu, millel ei ole esmatähtsate teenuste pakkumisele ja kvaliteedile suurt mõju.

Silmas peaks pidama sedagi, et vähe rahvast annab vähem hääli ja mandaate riigikogus. Valimisringkonnad ei kattu täpselt eeltoodud kolmikjaotusega. Sõjaeelse ajaga võrreldes on Harjumaa formaalselt kaotanud oma lõunaosa (Rapla maakond) ja Tartumaa põhjaosa (Jõgeva maakond), kuid eks viimasest haldusterritoriaalsest reformist puudub maakonnal niikuinii haldussisu ja tegu on vaid statistilise üksusega. Rapla ja Jõgeva lahustükkide elu dikteerib ikka peamine tõmbekeskus, mistõttu on Ääremaa näitajad veelgi kehvemad.

20 aastaga on kahe tõmbemaakonna 54st mandaadist riigikogus saanud 61 ning veel kahe kümnendi pärast on Ääremaa esindajate käes maksimaalselt 32 kohta parlamendis. See tähendab, et ilma ääremaalasteta saab valida isegi presidendi. Mida väiksem esindus, seda vähem on sel mõju riigieelarvele ja muudele regionaalpoliitilistele otsustele. Järelikult võib ennustada Ääremaa agoonia süvenemist, kui ainult praeguste abinõude toel jätkatakse.

Kuid raha ei ole olnud ega saagi olla lahendus, nagu riigikontroll selgitab. Vabal maal ei ole võimalik inimesi lihtsalt osta, neil nimelt on ka intellektuaalsed ja sotsiaalsed vajadused, mis Ääremaal rahuldamatud. Aruandes küsitakse: „Milline on realistlik avalike teenuste osutamise tase väljaspool Harju- ja Tartumaad?“

Probleem ei kao ära, kui kõrvale vaadata, vaid seisab otsustajate ees sama vääramatu jõuna nagu inimtekkelised kliimamuutused. Vaktsiini inimeste siserändekihu vastu ei ole ega tule. Aruande saatesõnas hoiatab riigikontrolör: „Igal juhul on tarvis asuda otsuseid tegema juba praegu, sest otsuste mõju saavutamiseks kulub aastaid.“ Kas keegi on märganud valitsuse süsteemset tahet ja pingutust regionaalse kihistumise vähendamise või asustus- ja tööhõivepoliitika alal?

Mida ootab riigikontroll kui järelevalvaja otsustajatelt valitsuses ja parlamendis? Esimese sammuna poliitilist debatti, mis omakorda peab rajanema faktide tunnistamisel. Teada on, et vaatlusalused esmatähtsad ametid-teenused ei ole lähikümnenditel automatiseeritavad. Robotpolitseinik ja -õpetaja on hoopis kaugem unistus kui isejuhtiv sõiduk. Nii hariduses kui ka meditsiinis on näiteks infotehnoloogiast maksimum välja pigistatud ja viirusepuhangu ajal juba tagasilööke andvate ülepingutusteni jõutud. Katseliselt on kindlaks tehtud, et täielikult iseõppivat last ja end netitarkuse abil iseravivat patsienti ei ole ega tule.

Riigikontroll soovitab muuseas mõelda teenuste osalisele erastamisele ehk riigi vastutusest loobumisele ja vabatahtlike osa suurenemisele. See võib küll ajutiselt süsteemidesse lisaraha tuua, kui ei mõjuta Ääremaa demograafiat. Riigikontrolli soovituste nimekiri on lõpust lahtiseks jäänud ning seega on igaühel vaba voli sinna ettepanekuid lisada.

Avalike teenuste finantseerimise parandamisel vedeleb maas kogu iseseisvusaja jooksul läbi proovimata hoob, nimelt maksustamine. Põhjapoolsest Euroopast tunduvalt väiksem maksukoormus on meie poliitikas püha lehm. Aga kuidas me ikkagi kindlalt saame teada, et senisest suurem ja sihipärasem, aga vähem ühetaoline ja rohkemate eranditega maksustamine Eestile kasulik ei ole, kui seda ei ole katseliselt kindlaks tehtud? Kehtivas koalitsioonileppes on lubatud annalüüsida „erinevaid võimalusi, sh maksupoliitilisi muudatusi, riiklikke investeeringuid, regionaalseid programme jms tagamaks tasakaalustatud areng kogu Eesti territooriumil“. Kas on analüüsitud? Millised on tulemused? Mõttekoda Praxis maksuanalüüsiga paari aasta eest tegeles ja seda ministeeriumide tellimusel, kuid riigikogu valimistele on järgnenud pikk vaikus. Riigikantselei strateegid said tänavu juulis kätte firmalt Deloitte tellitud „Maksusüsteemi konkurentsivõimelisuse analüüsi“, kuid selle keskmes on peamiselt tööstussektor ning poliitika­soovitustes kumab läbi pigem ettevõtjate hääl. Tähendab, edu võtit nähakse endiselt naabritest väiksemas ja võimalikult väheste eranditega maksustamises. Konkurentsivõime maksunduses ei ole aga siiani lahendanud ühtki riigikontrolli aruandes näidatud probleemi. Miks arvata, et edukas tööstus (tööjõuta Ääremaakonda seda keegi rajama ei hakka) toob tulevikus maale perearsti ja koolmeistri?

Teine kasutamata kang on veel. Vabatahtlikele võib tõepoolest panustada, vähem hariduses ja meditsiinis ning rohkem korrakaitses ja päästes, aga selleks peab inimestel olema vaba aega, mis saab tulla vaid tööaja arvelt. Poliitikas ei ole see Eestis tõsiselt jutuks olnud, aga peaks. Mis juhtuks, kui normkoormus oleks 40 tunni asemel 30? Mis jääks tegemata, mismoodi muutuks majandus? Modelleerimata ja läbi arvutamata seda teada ei saa. Ja kui nii jätkata, avastavad tallinlased ja tartlased ühel heal päeval, et ääremaalased on ära kolinud ning linnadesse slummid tekitanud. See ei ole aga sugugi väiksem murekoht kui praegu linnapiiride taga õitsev.