Kraad Zoomi ülikoolist

ENELI KINDSIKO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

2021. aasta kevade alguses said minu aines osalenud bakalaureuse astme üliõpilased ülesande teha distants­õppe kogemuse teemal intervjuu. Need 66 intervjuud paljude erialade üliõpilastega tõid hästi esile, kuivõrd teisendirohke on distantsõppeaegne kõrgharidus. Ja mis peamine: hästi koorub välja, miks e-õpe ei suuda ilmselt kunagi auditoorset õpet täielikult kõrvale tõrjuda.

Õppejõududele on seni olnud suurim katsumus, kuidas korraldada õpet olukorras, kui auditooriumis kohtuda ei saa. Üliõpilased on maininud peamiselt kolme varianti, mida õppejõud rakendavad: 1) õppejõud laeb üles oma slaidid või ingliskeelsed artiklid – õpe piirdub lugemisega, loenguid pole, lõpus eksam; 2) õppejõud peab loenguid ja seminare nagu ennegi, ainult et veebis; 3) õppejõud on ette valmistanud temaatilised ja eellindis­tatud loengud, mida üliõpilased kuulavad endale sobival ajal. Kui esimest varianti kasutati enim distantsõppe alguses 2020. aasta kevadel, siis aasta hiljem on hüppeliselt kasvanud eri variatsioonides veebiloengute arv. Enim levinud on 2–4tunnised ehk klassikalise auditoorse loengu kestusega veebikohtumised reaalajas.

Kui teha reaalajas veebiülekanne kaks kuni neli akadeemilist tundi, siis õppejõule on see ehk veel talutav, sest õppejõul ongi päevas enamasti need oma aine 2–4 tundi, kuid üliõpilastele tähendab see 6–8 tundi ekraani ees. Üliõpilased tunnistavad, et nii pikkadel päevadel ei ole nad enam suutelised päeva teisel poolel kaasa mõtlema. Tavaõppes on pikad päevad talutavamad, sest pauside ajal on võimalik liikuda, ruumi vahetada, teistega suhelda. Kodus ollakse kaheksa tundi ekraani ees: „Kui ma oleks kohapeal, ma kuulaks, saaks palju rohkem aru, suudaks keskenduda palju paremini kui kodus.“

Mis on distantsõppe suurim pluss? Salvestatud loengud ja nende järelekuulamine – kui ei saa aru, kuulad uuesti. Suurimaks miinuseks loetakse interaktsiooni puudumist, sest veebis on küsimusi esitada mitu korda keerulisem. Auditooriumis oskab õppejõud kuulajate kehakeelest välja lugeda, kas ta räägib liiga kiiresti või liiga aeglaselt, kas midagi vajab selgitamist. Veebiloengusse ja seminari on sisse kirjutatud asünkroonsus ja üliõpilased kaebavad, et kui auditooriumis on küsimine orgaaniline, siis veebis on see ebaloomulik ja raskesti ajastatav. Jäetakse küsimata, sest ei taheta õppejõudu segada või ei märka õppejõud küsimust. Interaktsiooni puudumine on ka õppejõule suurim miinus, eeskätt videopilti edastavate tudengite puudus. Tunnistan ausalt, et rääkida hallil taustal nimedele, teadmata, kas mind üldse kuulatakse või vaadatakse samal ajal TikTokist videoid, on raske. Kas ma räägin liiga kiiresti või liiga aeglaselt, ega kellelgi küsimusi ole, kui kaua pean ootama, kas neil on küsimusi (sest ma ju ei näe nende nägudelt „ei, meil pole küsimusi“) ja lõppude lõpuks: kas nad üldse on seal või üksnes hoiavad end sisse logituna? Tudengi sõnutsi näebki õpe veebis välja järgmine: „Õppejõul on ainukesena kaamera sees, teda näeme, tema meid ei näe.“ Õppe seisu­kohalt on „tühjale ekraanile“ rääkimine äärmiselt demotiveeriv. Veebis reaalajas kahetunnise loengu andmine on õppejõule mitu korda kurnavam kui auditooriumis, sest kaob kehakeele lugemise võimalus, mis aitab loengut või seminari kontrolli all hoida.

Tuginedes noorte kogemusele võin öelda, et see kriisiaasta on andnud väga palju õppetunde, millega peaks edaspidi arvestama, mida kasutusele võtta. Näiteks massiloengute lindistamine või veebis lugemine: „Ma arvan, et selles kriisiolukorras oleme aru saanud, et ei ole vaja enam mitutsada inimest ühte auditooriumisse kuhjata korraga, et võib-olla siis ongi selliseid asju, mida on võimalik e-teel läbi viia.“ Üliõpilased on jõudnud ühtsele arvamusele, et efektiivsuse poolest ei asenda distantsõpe tavaõpet: „Võimalikult kiiresti [tuleb] ikkagi kohapealsele õppele tagasi minna, sest kohapeal õppides saavad asjad reeglina ikkagi paremini selgeks kui e-õppe vormis.“

Ühest intervjuust esile kerkinud värvikas „Zoom-degree“ markeerib lõivu, mille maksmist on üliõpilased rohkelt välja toonud – see on mure omandamata teadmiste pärast: „Ma vahepeal mõtlen küll, et oma Zoom-University degreeʼga ma ei jõua mitte kuskile.“

Värvikas „Zoom-degree“ markeerib makstud lõivu.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht