Kuidas jagada Valgevenet?

Äpardunud riigi ärakinkimine näib kaotatud lahinguna, kuid kindlustab Euroopa võitu järgmises sõjas.

KAAREL TARAND

Kui keegi ei peaks veel olema märganud, siis teadku nüüd: Eesti on jälle sõjas. Meie riik end sidunud rahvusvaheliste lepingutega, NATO ja Euroopa Liidu liikmena teame une pealt, et rünnak liitlase vastu on rünnak ka Eesti vastu. Rahvas tõuseb relvile ja tormab oma juhtide innustusel ja kannul võitlusse ning võitleb viimse põlvepikkuse poisikeni.

Esialgu ei pea tormama sõna otseses mõttes, vaid kuidagi kavalamalt, nii-öelda hübriidselt, sest sõda, mille Valgevene Euroopa Liidu vastu on välja kuulutanud, on samuti mitte päris-, vaid hübriidsõda. Tõsi, Euroopa silmis ebaseaduslik Valgevene president Aljaksandr Lukašenka väidab, et tema ainult kaitseb ennast natuke, sest Euroopa Liit eesotsas Leedu sõjapistrikega on hoopis tema vastu hübriidsõtta läinud. Täpselt samal moel, nagu seda Lukašenka väitel tegi Venemaa aasta eest, et takistada tema tagasivalimist oma maa presidendiks. Võta siis kinni, kes alustas.

Hübriidsõdadega, mis sõnana on paljude analüütikute, kaitse- ja välis­poliitikute huulil, on see häda, et igaüks mahutab mõistesse, mida süda lustib. Niipea, kui suhted riikide vahel ei ole enam vennalikud, sõbralikud või heanaaberlikud ning tüliõun on veerema pääsenud, võib mis tahes käiku ja vastukäiku suhete halvenemise teel nimetada lahinguks hübriidsõjas. Hübriidsõja sisse võib mahtuda sama mitmekesist kraami nagu supermarketi riiulitele. Eesti vanematele elanikele aga meenub sõna hübriid kuuldes esimesena hoopis pealsete poolest kapsas ja juurika poolest kaalikas, mille Kuusiku katsebaasi teaduslik töötaja Erich Niinepuu 1960ndate alguses hübriidkaalika nime all sotsialistliku põllumajanduse hüvanguks arendas. Aga kummagi otsa sööjad ei olnud suures vaimustuses. Kui Valgevenega saavad kõik soovijad hübriidsõda pidada, siis mine tea, ehk on tegu hübriidriigiga, mis ei saagi sobituda üleilmsesse riikide perre, sest ei ole liha ega kala.

Käimasolev hübriidsõda seisneb selles, et Valgevene pealik sõidutab grupikaupa iraaklasi Leedu piirile, mis, nagu selgub, on auke täis ega vasta sugugi Schengeni leppe nõuetele. Grupid on esialgu tagasihoidlikud. Aasta algusest on Leetu tunginud umbes 4000 illegaalset immigranti ja kui neid aasta lõpuks peaks olema ka 10 000, siis ei ole seegi midagi märkimisväärset, sest mõne aasta taguse Euroopa migrandikriisi ajal jõudis Kreekasse tipphetkil sama kogus päevas. Kaugema ajaloolise paralleelina Eesti okupatsiooniaastaist võib meenutada, et N Liidu avarustest suunati väiksesse Eestisse aastas samuti 10 000 meile soovimatut isikut, varustati need muule lisaks korteri, töökoha ja sotsiaalkindlustusega ning seda kõike eestlaste higi ja vaeva arvelt. Meie aga ei ole tänaseni selle koorma all välja surnud!

Tegu on kahtlemata jultunud ja julma, normivälise käiguga, aga midagi sellist oli ette arvata, kui innukate baltlaste juhtimisel Euroopa Liit paari kuu taguse lennuintsidendi järel Valgevenele, eeskätt tema diktaatorile ja selle lähikonnale eriti täpselt sihitud sanktsioonid kehtestas. Osutasin toona, et sanktsioonid viivad harva, kui üldse kunagi soovitud tulemuseni, milleks teadagi on režiimivahetus (Suure juhi kukutamise kunst, Sirp 28. V, nr 21). Kuni režiim püsib – ja seda ta teeb, kuni riigi jõustruktuurid seisavad juhi selja taga ning kindralid massiliselt poolt ei vaheta – , teeb tagakiusatu ikka vastukäike.

Eskaleerib, ütlevad vaatlejad. Seda küll, aga igaüks, kes ressursiarvestust jälgib, teab ju algusest saadik, kes kauem vastu peab. Valgevene SKT on vaid kaks korda suurem Eesti omast (elaniku kohta neli korda väiksem), Euroopa Liidu ühise rikkuse kõrval on see aga palja silmaga nähtamatu puru. Kellel raha enne otsa saab? Kas Lukašenkal, kes peab suure osa käivitatud illegaaliveost ise kinni maksma? Või Euroopa Liidul, kes Leetu saabuvale seltskonnale telklaagrites põhjamaiseid temperatuure ja toidukultuuri tutvustab, kuni nad koduteele tagasi pakib?

Kahtlemata on Lukašenka käitumine enesehävituslik. Tema pikaajalise tegevuse tõttu on Valgevene üleilmses riikide peres pikka aega probleem olnud, kuid näib, et Lukašenkast saab ka selle lahendus. Euroopa ajalugu on täis juhtumeid, mil mõni väiksem vürst on suured ja vägevad omavahel tülli ajanud ja sundseisu pannud. Tagajärjeks on see, et lõpuks lepivad suured ikka kokku ning jagavad uute murede vältimiseks selle väiksema tülitekitaja lihtsalt omavahel ära. Kehtiva rahvusvahelise õiguse süsteemi järgi ei pruugi see olla lihtne, aga kas on muud valikut?

Valgevene nn demokraatlik opositsioon on pärast edukat algust aastaga tõestanud, et piisavat järjekindlust, jõudu ja usutavust laiemate hulkade silmis tal ei ole, ning oma kaardid käest mänginud. Ei ole ühtki õigustust jõhkrusele, millega Lukašenka on aktiviste jälitanud, kiusanud, piinanud ja mõrvanud. Aga vastupanu on sellega enamjaolt tasalülitatud. Igaüks, kes end olukorras halvasti tunneb, otsib nüüd pigem isiklikku väljapääsu. Ja see sobib ühtviisi hästi Valgevene naabritele nii idas kui ka läänes.

Valgevene ettearvamatus on Euroopa Liidule tüütu, oma avalikult deklareeritud põhimõtetest taganeda ühendus aga ei saa. Seega, kui see riik juba niikuinii on Venemaa satelliit, siis miks ei võiks ta ka ametlikult Venemaa koosseisus olla? Vähemasti oleks kord, mis sest, et vale, aga ikkagi kord ja ettearvatavus. Euroopa Liidus teatakse hästi, et seal lubatud ja kasutatavaid tööriistu (mitte raha) Valgevene läände pööramiseks ei ole. Kuigi Venemaa ei ole rikas riik, siis Putinil nurka aetud ja võlgadesse uppuva Lukašenka ülesostmiseks seda va puru leidub. Kui üldse midagi, siis Euroopa võimalus on Valgevene minnalaskmine millegi Ukrainale kasuliku vastu vahetada.

Ei Venemaal ega Euroopa Liidul ei ole Valgevene territooriumi eriti millekski vaja. Mõlemat hübriidriigi naabrit aga vaevavad demograafilised probleemid ja odavtööjõu hankimisel võiks neist ligi 10 miljonist valgevenelasest kasu olla nii ida kui ka lääne pool. Mis juhtuks Valgevenega kui ääremaaga Venemaa koosseisus? Sellest annavad ettekujutuse viimaste kümnendite rahvastikuprotsessid Venemaa läänepiiril Smolenski, Tveri, Pihkva ja Novgorodi oblastis. Venemaa keskvõim ei ole ääremaade elu rahaga toitnud ja sealse rahvastiku ainus ülesanne on olnud hoopis toita tööjõuga Venemaa jõukamaid piirkondi. See oleks esimene ahvatlus ka vaesemale, vähem suutlikule ja venemeelsemale valgevenelasele. Suuremad oskused ja vabadusiha viiks teise poole rahvast ära lääne poole, kus juba samuti palju omasid ees. Lääne-Euroopa tervitaks neid sama suure rõõmuga nagu miljoneid endise idabloki väljarändajaid. Ikka hoopis parem, puhtam ja turvalisem kui odavtööjõu hanked Lähis-Idast või Aafrikast.

Idapartnerlusest Euroopaga on Valgevene loobunud, partnerlusest Venemaaga mitte. Täieulatuslik Moskva rüppe minek ei tooks kaasa ühiskonnas suuremaid ümberkorraldusi ega demokraatia arendamise paratamatut valu. Putinil oleks Valgevene liitmisel lihtne olla suuremeelne, lasta vabaks mõned ohutumad poliitvangid, kergitada pisut „lihtsa inimese“ elatustaset ning vasalli juures personalimanöövritega pisut oodata.

Kõik see kõlab väga küüniliselt, aga 20. augusti eel peaks Eestiski hästi meeles olema, kui suure vaeva ja visadusega pidime iseseisvuse taastamisele eelnenud aastatel endale maailmas eestkõnelejaid otsima ning pidevalt massirahutusi ja aktsioone korraldades näitama, et meie tahtmine ei kao, kõrvale vaatamine ja meie nõudmiste pisendamine pindu sõrmest ei kaota, vaid aina kasvatab mädakollet. Valgevenel ei ole sellele siiani midagi erilist vastu panna ning mitteametlikult arutatakse Euroopa tähtsamates pealinnades demokraatliku Valgevene võimaluste olematust sama pragmaatiliselt nagu Eesti iseseisvuse oma aastal 1989.

Küllap leidub Eesti ja Leedu välispoliitikute hulgas neidki, kes on end jaksanud juba uueks Jón Baldvin Hannibalssoniks või Uffe Ellemann-Jenseniks mõelda, aga ajad ja olud on teised. Vabaduse triumfiks väikeriigis on lisaks rahva pikale pingutusele vaja ka head õnne ning õiget ajastust. Neid silmapiiril ei terenda. Ja mis saab Venemaast? Tema paratamatu lagunemine võtab lihtsalt kauem aega kui Valgevene kadumine ja jõuab maailma suurriikide laudadele päeval pärast Putinit.