Kuidas kasutada mõistust?

ELS HEINSALU

Eestlased pidavat olema hariduse usku, aga see müüt sai nüüd vist lõplikult ümber lükatud.

Eelmisel nädalal „Aktuaalses kaameras“ koroonaviiruse leviku vastaste uute piirangute tabelit vaadates tekkis mul tunne, et midagi on segamini läinud: „Ida-Virumaa“ ja „mujal Eestis“ tulpade esimene ja teine lahter on vist vahetuses? Äkki veel midagi? Kuidagi ebaloogiline, et kõrge nakatumusega piirkonnas jäetakse kirikud lahti, samal ajal kui madala nakatumusega piirkondade koolid pannakse kinni. Et siis perega enne jõule Tallinna spaasse minna? Või kas keegi keelab Ida-Virumaalt näiteks Rakverre spaasse sõita? Loomulikult mitte: vaba maa, vabad inimesed ja igaüks elab oma mõistuse järgi. Kusjuures narvalase jaoks on Rakverre spaasse minek igati hea mõte.

Kaubanduskeskustes ja kirikus käimist ei saavat ära keelata, sest inimestel on vajadus mõlema järele. Nõus. Aga minu lastest vähemalt ühel on vajadus kooliskäimise järele ja usun, et ta pole ainuke. Kevadine isolatsioon lõppes tal väga tugeva stressiga, millest alles suve lõpus üle sai. Ma ei räägi hariduslike erivajadustega lastest, vaid tavalistest lastest, kes vajavad sõpru, kelle vaimse tervise jaoks on oluline teistega suhtlemine päris maailmas. See, et mõni seda ei mõista või oluliseks ei pea, ei tähenda, et nendele lastele ei ole koolide sulgemine probleem.

Usu praktiseerimine on inimõigus. Taas nõus. Aga tuletan meelde, et haridus on seda samuti. Või on usk tähtsam inimõigus kui haridus? Sellisel juhul tahan teada, miks. Või kui haridust saab omandada ka kodus, siis sama kehtib usu praktiseerimise kohta. Otsus otsuseks, aga totraid välja­ütlemisi sai sel puhul rohkem kui küll.

Ma ei heida valitsusele ette, et koolid pidid ju viimasena kinni minema, aga nagu ikka, läks vastupidi. Mida ma ette heidan, on see, et praegu on „mujal Eestis“ piirangud seatud praktiliselt ainult laste ja noorte haridusalasele tegevustele. Kuna kõik teised karjuvad oma õiguste eest, aga vaja on näidata, et midagi tehakse, siis mindi nii nagu ikka kõige nõrgemate kallale, kes enda eest seista ei suuda.

Samuti heidan ma ette seda, et alles kolmapäeval teatati, et neljapäeval otsustame, et reedel on viimane koolipäev. Eriti segane oli sealjuures Tallinna koolide olukord, kus kuni reede õhtuni oli selgusetu, mida siis lastega esmaspäeval tegema peab või ei pea. Sealjuures ei arva ma, et nädal-poolteist distantsõpet või pikem vaheaeg oleks iseenesest suur probleem – näen distantsõppes palju head, eriti vanemas kooliastmes –, aga valitsusel peaks olema võime teha natuke pikemaid plaane kui ülehomseks. Nädal-kaks võiks vahest ikka ette vaadata? See on siiski võimalik, mingit ootamatut plahvatust ei ole meil siin ju toimunud. Ehk ma ootan, et uue aasta esimesteks päevadeks on selge, mis hakkab pärast vaheaega koolides toimuma. Ja äkki ikkagi ei teeks nii, et mõõdame Eesti kõigile koolidele sama puuga? Nii on küll väga lihtne, aga see ei ole tark lahendus.

Praegune olukord, kus koolid on kinni, huviharidus keelatud ja spordi­treeninguid on piiratud, kõik muu aga on lahti ja inimesed liiguvad Ida-Virumaa ja ülejäänud Eesti vahel nii nagu tahavad, tekitab minus väga palju küsimusi. See kõik ei tundu loogiline. Nii nagu ei paistnud mulle loogilisena kooliaasta alguses ühes koolis toimunud arutelu selle üle, kas lapsed peaksid kehalise kasvatuse tunnis kindaid kandma, sest pärast igat palliviset pole võimalik kõiki palle desinfitseerida, samas kui kolm päeva hiljem surus teise kooli direktor kahel klassitäiel lastel ja paaril täiskasvanul pealekauba üksteise järel kätt. Aga ebaloogilist ongi sel aastal palju olnud. Või on see tänavu lihtsalt rohkem välja paistnud?

Ilaria Capua – Itaalia Irja Lutsar – suvel antud soovitus koroonaviiruse teise laine tulekuga seoses oli: kasutage mõistust! Hea soovitus. Raske täita. Raske täita, sest see soovitus on selline abstraktne: kasutage mõistust – aga kuidas? Selle üle võiks 2020. aasta lõpus mõtiskleda.

Ebaloogilist ongi sel aastal palju olnud. Või on see tänavu lihtsalt rohkem välja paistnud?