Laste head haldjad

HANNA LINDA KORP

Mõni aeg tagasi puhkes ühismeedias tuline arutelu selle üle, kas eesti räpparil nimega AG oli ikka õigus postitada Tiktokki video, kus ta istub Ryanairi lennukis ning pööritab lohutamatult nutva beebi peale silmi. Oli neid, kes räppari kitsarinnalisuse ja empaatiavõime puudumise üle ainult irvitasid, ja neidki, kes kaitsesid lapsevanemate õigust minna väikelapsega reisile, aga terve hulk kaasmaalasi arvas tõsimeeli, et räpparil on õigus – titega ei peaks teiste närvide rikkumiseks lennukisse ronima! Ja et vanasti oli loomulik kokkulepe, et alla kolmestega kodust välja ei mindagi.

Lugesin seda arutelu, ühelt poolt kõrvus undamas iibeapologeedi Martin Ehala tüütu lastetusmaksujõmin, aga teisalt mõtlesin, millal küll sai väikelaste avalikust siunamisest sotsiaalselt aktsepteeritav käitumine – ja miks. Pean paraku nõustuma briti kväärkunstniku Laura Lulika arvamusega, et lastest räägitakse tihtilugu nii, nagu nad oleksid asjad või koduloomad, mitte inimesed, ja seega on suhtumine neisse samasugune maitseküsimus nagu suhtumine mõnesse tarbeesemesse või kodulooma – lapsed kas meeldivad või ei meeldi. Sestap pole midagi imestada, et laste olemasolu, õiguste ja vajadustega arvestatakse nii avalikus kui ka privaatses ruumis harva. Isegi muidu eri ühiskonnagruppe aina eeskujulikumalt esindavas kultuuriajakirjanduses kajastatakse laste vaatepunkti väga vähe. Nii jääb ekslik mulje, nagu elaksid lapsed omaette maailmas, kuhu täiskasvanutel asja ei ole.

2021. aastal avaldas The New York Timesi ajakirjanik Andrea Elliott raamatu „Invisible Child“ („Nähtamatu laps“), milles jälgib kaheksa aasta vältel 11aastase tüdruku ja tema kümneliikmelise perekonna käekäiku. Elliott annab New Yorgi kodutute varjupaikades elava perekonna kaudu lohutu ülevaate USA puudulikust, hoolimatust ning rassilist ja sotsiaal-majanduslikku segregatsiooni soosivast poliitikast, mis tõukab lapsed nii äärmuslikku vaesusse, et neil ei ole ebapiisava une ja väheväärtusliku menüü tõttu lihtsalt jaksu koolis käia, rääkimata kõigest muust.^* Ehkki Eesti sotsiaal- (ning rahandus- ja majandus)poliitika ei ole (veel) Ameerika tasemeni jõudnud, on ka siinsete poliitikute (ja kodanike) empaatiavõime arendamiseks tarvis teost, mis näitaks sama selgelt ja mõjusalt, kuidas lapsena kogetud vaesus edaspidist elu mõjutab. Seda enam et statistikaameti hiljutiste andmete järgi tunnetas 2024. aastal ilmajäetust iga neljas üksikvanemaga leibkond. Veel valusam on teadmine, et viimase PISA testi järgi ei ole 9% Eesti õpilastest vähemalt korra nädalas rahapuuduse tõttu süüa saanud. Muide, needsamad 9% said matemaatika testis teistest märkimisväärselt kehvema tulemuse.

Kõige tuska tekitava kõrval kirjutab Elliott ka laste headest haldjatest – õpetajatest, sotsiaaltöötajatest ja teistest perekonda mitte kuuluvatest täiskasvanutest, kes lapsi ennastsalgavalt aitavad, märkavad ning neid parema elu suunas nügivad. Kes on meie laste head haldjad? Raamatukoguhoidjad, kes on nõus tibakene kauem tööl olema, et põrandal mõnusasti pikutavad lapsed saaksid järgmise bussini soojas olla? Noorsootöötajad, kes kirjutavad väsimatult projektitaotlusi, et viia hoolealused kõrvalvalda lumelauaga sõitma? Muidugi on head haldjad kõik lasteaia-, kooli- ja huvikooliõpetajad – seda pole vaja pikemalt selgitadagi.

Tartu laste hea haldjas on mänguasjamuuseumi mängutoa perenaine. Aga ehk ka kohvikuomanik, kes ei pea paljuks teha kohvikusse mängunurk ning pakkuda lastemenüüs friikartulite kõrvale salatit? Või linnakorraldaja, kes paigaldab tänavatele pinke, värvib koolide ja lasteaedade juurde sebrasid ning rajab suuri mitmeotstarbelisi mänguväljakuid? Kõik need inimesed, kes pakuvad bussis põngerjalegi istet, lasevad pisikese inimese järjekorras vahele, ei küsi tualettruumi kasutamise eest raha, aitavad käruga lapsevanemal avada uksi ega vaata viltu, kui keegi suurest näljast poepõrandal huilgab? Ehk on mõned head haldjad ka meie rahvasaadikute hulgas?

* Andrea Elliott, Invisible Child: Poverty, Survival & Hope in an American City. Random House, 2021.