Kirjandus ja tegelikkus

HANNA LINDA KORP

Hilistalvel ilmus eesti keeles Tõnu Õnnepalu tõlkes prantsuse kirjaniku Édouard Louis’ autobiograafiline romaan „Muutuda: meetod“. Häbitundeta ausalt kirja pandud lugu jutustab vaeses Põhja-Prantsusmaa tööstus­alevis kasvanud minategelase meeleheitlikust katsest välja võidelda töölis­klassist ja kõigest, mis sellega kaasneb: kõnepruugist, halvast hingeõhust, robustsetest kommetest, madalast haridusest, ühekülgsest toiduvalikust ning nähtusest, mida võib nimetada kultuurituseks. Eddy Bellegueule’ist (tõlkes Eddy Ilusmolu) saab hoopis väärikamalt kõlav Édouard Louis, kes räägib nii peenelt, et vanemad ei saa temast enam aru, üritab riietuda nagu pursui, astub ülikooli, ühesõnaga – raputab maha kogu oma senise mineviku ja identiteedi.

Louis’ romaani tugevus ei seisne mitte ainult selles, kui täpselt autor kirjeldab pidevas materiaalses ja vaimses viletsuses elamise mõju enesehinnangule, vaid ka mänglev kergus, millega ta on oma loo kirja pannud. Hea autofiktsiooni lugemine ei avalda mulle sügavat muljet mitte ainult sellepärast, et olen Philippe Lejeune’i autobiograafilise lepingu tulihingeline jälgija ning usun kõike, mida „mina“ raamatus tõe pähe väidab, vaid ka sellepärast, et ilukirjanduse võimalusi tegelikkusega ühendades jõutakse (ühele võimalikule) reaalsusele nii lähedale, kui üldse saab.

Niisiis, kui veenvalt kirjutatud isiklikul lool on potentsiaali muuta maailm õige pisut paremaks ja õiglasemaks kohaks – meenutagem, et Vanessa Springora „Nõusoleku“ ilmumine Prantsusmaal viis konkreetsete sammudeni nõusoleku juriidilise määratluse täpsustamiseks –, siis miks niisuguseid lugusid eesti kirjanduses ikka veel nii vähe on? Olen sellest varemgi kirjutanud, ikka samu näiteid tuues (lugege Kasemaad, Mudlumit, Grigorjevat, Pihelgat…), ent igatsen midagi, mis karjuks valju ja valusa häälega: „MINA!“. Leian niisuguseid lugusid ühismeediast, räpilüürikast (Beebi­lõust!), kunstist ning Eero Epneri artiklitest, aga liiga vähe eesti autorite raamatutest. Kui praegusaja kõige usutavam kujunemisromaan koolikiusust ja vaesusest välja rabelemisest on Vaido Neigausi blogistiilis jutustus „Mees Metsast“ (siiras lugemissoovitus!), siis millest me üldse räägime?

Oht, et niiviisi võib jälle triivida õndsasse sotsrealismi, nagu olen siin-seal kuulnud räägitavat, ei ole minu arvates põhjendatud: palju suurem oht on see, kui kirjanikud ei julge sotsiaalsetest teemadest üldse kirjutada, sest neile võidakse lajatada sotsrealismi sildiga. Siinne kirjanduspilt mitmekesistuks, kui see peegeldaks rohkem meid ümbritsevat segasevõitu reaalsust: toimetulekuraskusi, kliima- ja sõjaärevust, vaimse tervise kriisi, aga ka uutmoodi helgust, mille on toonud vaba armastus ja kogukonnatunne.

Oma positsiooni kirjandusajakirja peatoimetajana häbitult ära kasutades võin öelda, et lootust on ja seda leiab noorest kirjandusest. Olen aasta aega olnud seotud projektiga, mille käigus saadeti noored autorid vabatahtlikule tööle võrdsema ühiskonna eest hea seisvatesse organisatsioonidesse. Oma kogemustest ja läbielamistest ainest saades kirjutasid autorid ajakirjanumbritäie väärtuslikku kirjandust – päevikuid ja esseid, miniatuure ja novelle, luuletusi ja koomiksi. Projektis osalemine andis autoritele võimaluse kogeda uut ja valusat, kohtuda inimestega, kes nende trajektoorile muidu ei satu, ja tuua seekaudu eesti kirjandusse uusi hääli ja perspektiive, ent ka väljaspool seda projekti on ilmne, et noorel põlvkonnal on kunsti luues võimatu olevikust kõrvale vaadata. Nad kirjutavad olevikust sama ausalt ja häbitult kui Édouard Louis oma halvast hingeõhust, aga peavad seejuures hoolega silmas, et kelleltki häält ära ei võetaks ega kedagi vastu tahtmist ei representeeritaks.

Mõistagi ei ole reaalsuse tõetruu ja mõjuvõimas peegeldamine ainult autofiktsiooni pärusmaa, ent ometi tunnen, et ajal, kui piir sisemise ja välise maailma vahel on õige õhukeseks kulunud, on kirjanduses üha olulisem see „mina“, kes lugu jutustab. Mida siirama, tundlikuma ja haavatavamana ta ennast näitab, seda rohkem ma teda usun.