Lihtsustatud minevik, kraapiv olevik?

KARIN PAULUS

November algas paraja purakaga, kui linnapea Mihhail Kõlvarti laia selja taha varjunult esitlesid esiti anonüümsed ruumiloojad mereäärse piirkonna tõlgendust, kus puudus surutud ja paranoilisel ajal Tallinna merele avanud sümbolhoone – linnahall. Seda oligi oodata, sest aeg on väga sobiv.

Juba mullu pelgasid Nõukogude ajal püstitatud monumentide kaitseks sõna võtnud, et Ukraina-Venemaa vahelise sõja tuules saabub järg peagi arhitektuuri kätte. Kui toona taheti maha kratsida viisnurki ja Estonia laemaali, siis nüüd on järg jõudnud linnahallini. Kuigi inimeste harimisega on kultuuri vallas jõudumööda tööd tehtud, näiteks tutvustati hiljuti Kumus ukraina vasakpoolset avangardismi. Küll olid ikka rajud ideed! On kurblik, et meie oma autorite tehtud hoone puhul rõhutavad ka armastatud ajakirjanikud nagu Arp Müller selle esitist Lenini nime. Samas vaimus võiks arvata, et ka Lenini auks nime saanud Vilen Künnapu tuleks hukka mõista, lammutada autoritaarsel ajal Pätsi auks ristitud vabaõhukool ja Lembit Pärnale ning teistele kunagi auväärseteks peetutele pühendatud koolid. See on naeruväärne. Võiks ehk juba mõista, et ka Rootsi riigivõimu kinnitusteks rajatud ülikool, nii mõnegi jaoks põlisrahva alandamist esindavad kirikud ja linnused on meie ruumiline pärand.

Kui sisearhitekt Leila Pärtelpoeg 1970. aastatel mõisahäärbereid, millest kuulsaim on Palmse, vuntsima asus, küsis nii mõnigi, et miks raisatakse raha baltisaksa parunite pärandi peale. Õige eestlane austab talutaret! Paistab, et mõne inimese arusaam on tänapäevalgi selline, kuhu paljukultuuriline, kihiline, intellektuaalne linnakultuur – mille hulka kuulub ka ehituskunst – ei mahu. Tahaks võtta hangu ja vastavalt maitsele, siis näiteks tiblale või soveedile (vt nt president Ilvese ja teiste isaste säutse), koha kätte näidata. Pröökamisega on muidugi lihtne lömastada viisakat arutelukultuuri viljelevat muinsuskaitset ja arhitektuurisõpru.

Vahest ei maksa alahinnata tõika, et tuhanded noored kasutasid võimalust hiljutise kunstinäituse „Kaduvik“ ajal linnahalli ise kogeda. Kuigi võib vastu väita, et ka tasuta käimlad on ülimenukad, siis vahest on nii, et mõlema järele on karjuv vajadus. Vajame nii nihkes kui ka hädatarvilikke ehitisi. Ja võib-olla pole patt mõelda suure vuntsimise kõrval ka varemete ilule, just nõnda on lähenetud muistsetele linnustele. Mõelgem kas või Haapsalu, Põltsamaa, Rakvere ja Narva peale. Võiks arutleda, mis üldse on need väärtused, mis meie linnades pead pöörama panevad. Rännates otsitakse midagi erilist, sellist, mida kodutanumal pole: Egiptusest oodatakse püramiide, Tallinnast vanalinna ja, palun vabandust, ka Sovietistani. Pole põhjust arvata, et kaks hiljuti esitletud turistidele mõeldud majakat – värskelt välja hõigatud uus A-terminal (arhitektuuribüroo Molumba) ja lennujaamahoone laiendus linnahalli suursugususe üle trumpavad.

Miks siia üldse filmilinnakut teha, kui siin miskit eksootilist ja stiilset peale raba filmida pole? Vaid roheekraaniga võttepaviljoni pärast Euroopa servale ju ei tulda!

Vahest on põhjust õppida esivanemaid tajuma kohalike tavade kaudu hingede sõbraliku kohaloluna kui halloween’i kombestiku koledate kollidena? Kas ei võiks ka eelkäijate tegusid, mille sekka mahuvad keldris jõule ootava pohlamoosi ja kõrvitsa kõrval majadki, võtta rahulikult?

Ilmselt on palju keerulisem rinda pista pehme mõjutustegevusega, millega kokku puutume. Kuidas muidu aru saada olukorrast, et võideldakse majade, mineviku ja mäluga, kuid ei tuletata Arvo Pärdile ja Johannese kooliperele meelde, et Moskva patriarhaadi rüpest oleks paslik Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse liikuda? Aga seda ei tehta, sest Pärdi näol on tegemist ülemaailmse kuulsusega, kauni loomingu autoriga, kel on Laulasmaal meie kaasrahastatud muusikatempel ja kellele kerkib Rakverre teinegi pühamu. Või tulekski siiski kultuuripatriarhe pühakutena kohelda? Ei tea.

Ilmselt on omakasu silmas pidades julgem olla nõudlik mineviku, mitte oleviku suhtes.