Liiga palju sõjaraha

Kiirelt kasvava riigikaitsekulu põhjendused seisavad nõrkadel jalgadel.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ise ma su sünnitasin, ise ma su tapan. Kättemaksuna sakslastele lasi Venemaa 26. septembril Läänemere põhjas õhku oma suurima kuldmune munenud kana –
Nord Streami gaasitoru. Pole gaasimüüki, pole raha, pole Vene sõjamasinat, ainult mullid merevees.

AFP / Scanpix

Suurem osa riikidest, eeskätt muidugi demokraatlikud ja vabad, on juba jõudnud kinnitada oma ustavust reeglitel põhinevale maailmakorrale, mõistnud hukka Venemaa korraldatud petureferendumid Ukrainas ajutiselt veel okupeeritud aladel ja kuulutanud need õigusvastaseks. Sellised lavastused ei ole Venemaa ajaloos midagi uut ega üllatavat, eks andnud eesti rahvaski 1940. aastal valimistel rahvaesindajatele mandaadi liitumiseks suure vene rahva juhitud nõukogude perega. Värske lavastus on läbikukkumine nagu alati, ent hukkamõistu kõrval peaks mõtlemisainet pakkuma ka võltsreferendumite positiivne pool.

Aina münchhausenlikumaks muutuvat Venemaa valitsemist ratsionaalselt seletada lihtne ei ole, kuid ükskõik kui segased või imelikud Venemaa võimu otsuste ja tegevuse tõukejõud ka ei oleks, nende tagajärjed kuuluvad reaalmaailma, on mõõdetavad ja ennustatavad. Küllap leidub sõjas vähem või rohkem purustatud aladel ka ajupestud inimesi, kes siiralt Moskva rüppe tahavad, aga tõenäosus, et mõne päeva jooksul suudetaks sõjas purustatud aladel leida üles ja valimiskastini viia 97% hääleõiguslikest, kui ei ole olemas rahvastikuregistritki, on null. Seega, miks ja kelle jaoks Venemaa sellise lavastuse üldse ette võttis? Nad ei saa ju Moskvas ise uskuda, et teevad midagi päriselt ausat ja demokraatlikku, kuna seda ei ole nad ju kunagi teinud ega teagi, kuidas kodanike vaba tahte väljaselgitamine üldse käib.

Välismaa jaoks referendumeid vaja ei olnud, sest kõikjal juba kuid, kui mitte aastaid õigusvastaseks peetavat tegevust uue kuriteo ja võltsinguga õiguspäraseks ei muuda. Ka kodumaal ei ole referendumist vähimatki kasu, kuigi võimutehniliselt on soovitav, et rahvas asjadest õigesti aru saaks. Kuid kui juba pikka aega on Venemaa kinnitanud, et on Donbassi rahva relvajõul vabastanud, siis miks peaks vabastatud rahvas seda võimule üle kinnitama, et on oma vabastamisest aru saanud? Milleks siis? Kus on kasu? Kasu ei olegi, kui välja arvata võimalus, et mõni hull saab pisut hingerahu. Kasu, nagu Venemaa puhul alatihti, on hoopis Venemaa vastastel. Nimelt kinnitab referendumite korraldamine Venemaa parandamatut õppimisvõimetust ning loogiline on arvata, et see õppimisvõimetus ei piirdu ühe kitsa alaga, vaid sellel on siirded kõigis Venemaa ühiskonna elundites. Selle teadmise pealt saab vastumängus langetada arukaid ja kuluefektiivseid otsuseid.

Isegi Venemaa opereerib piiratud ressursiga ning kuigi paberil võib referendumite korraldamise eelarve ka tühisena näida, on see ikkagi tuhandete inimeste päevi kestnud täiesti kasutu töö, mille arvelt mingi muu, mõistlikum ja kasulikum töö on tegemata jäänud. Vaikselt, aga kindlalt aitab iga pisikegi tühi töö kaasa Venemaa ressursside kiiremini lõppemisele.

Paraku, kui Venemaal toimuvat majanduslikust küljest valesti või puudulikult hinnata, võivad Venemaaga erimeelsed riigid, sealhulgas Eesti, langeda samaväärsesse sihitu kulutamise võrku. Omistades Venemaale maailmas analoogideta majanduslikke võimeid, kulub vastumängule tarbetult aega ja raha ning see võetakse kodanike heaolu arvelt. Et nii on ka Eestis minemas, ilmnes hästi teisipäevasel riigikaitsekursuste konverentsil, kus riigikaitse poliitilised ja ametkondlikud juhid juba täiesti kindlas kõneviisis rääkisid, et kaitsekulud peavad olema nüüd ja aegade lõpuni vähemasti 3% sisemajanduse kogutoodangust. Eriti kaitseminister mõjus Eesti uutest relvadest rääkides entusiastlikuna nagu limiidita krediitkaardiga poiss mänguasjapoes.

Meenutan, et valijad ei ole valitsusele ja parlamendile selget luba riigikaitsele praegusel ja kasvaval tasemel kulutamiseks andnud ja saavad seda teha alles märtsis, kui julgeolek ja riigikaitse peaksid siis valimiste põhiküsimuseks olema. Arvatavasti see nii lähebki, sest erakonnad usuvad, et julgeolekujutt toob hääli. Julgeolekust on aga raske pidevalt, pikalt ja huvitavalt rääkida, kui sel teemal valitseb kõigi erakondade üksmeel. Kuidas vaielda, kui opositsiooni ei ole?

Kasvava kulutamise ainsaks ja tõestamata õigustuseks on vajadus vastata proportsionaalselt Venemaa tegevusele. Millel aga rajaneb eeldus, et Venemaal on majanduslikku suutlikkust oma kiiresti kahanevat sõjalist võimekust nii inimeste kui ka materjali osas uuesti kasvatama hakata? Konverentsil raius üks kaitseametnik teise järel, et küsimus ei ole selles, kas Venemaast saab taas sõjaline suurjõud, vaid ainult selles, kas see juhtub ühe, kolme või viie aastaga. Millistele andmetele tuginedes küll sellise kindla järelduseni on võimalik jõuda? Ei olegi.

Vägisi tundub, et riigikaitse planeerijad ei ole teinud ära pooltki rehkendust või siis on heitnud kõrvale kõik andmed, mis ei toeta kasvava ohu ja hirmu atmosfääri püsimist. Olen sellele varemgi osutanud, et maailma ajaloost ei ole teada juhtumit, kus üks riik ja ühiskond saaks hallina rikkaks. See käib alati vastupidi. Venemaa demograafilised suundumused on teada ja nende majanduslik sisu on see, et inimkapitalil (üha rohkem aina targemaid inimesi) rajanevat majanduskasvu ei ole ette näha. Venemaa elanikkond on juba hiljemalt 1960. aastatest igast demograafilisest august väljaronimise järel kukkunud järgmisse ja sügavamasse. Käimasoleva sõjaga on Venemaa järgmise ja võib-olla viimaseks jääva juba valmis kaevanud. Sõja mõju sündimusele avaldub küll teatavasti viiteajaga, kuid talveks ja järgmiseks kevadeks on selge, kui palju 2040. aasta sõjaks vajalikke potentsiaalseid sõdureid sündimata jääb. Seejuures peaks järgmise põlvkonna sõdureid massiliselt sünnitama 1990ndate rahvastikukriisi aegne imeväike põlvkond.

Demograafilised põhinäitajad on vaid osa Venemaa majandusliku kollapsi valemist. Nende kõrval tuleb vältimatult arvesse võtta ka tervishoiu- ja haridussüsteemi olevik ja tulevik, kliimamuutused ning ületamatu tehnoloogiline mahajäämus. Ja ennekõike kultuur kõige laiemas tähenduses. Venemaal ei ole kultuur iial majanduskasvu stimuleerinud, sest isikuvabadus ei ole selles kultuuris väärtus ega ettevõtlikkus voorus ning kultuurilisi süvahoovusi saab presidendi ukaasiga tagurpidi voolama panna sama vähe nagu Siberi jõgesid (kommunistid küll kunagi unistasid sellest).

Globaalsed finantsasutused hindavad Venemaa tänavuseks majanduslanguseks enam kui 10%. Teine kümnendik SKTst kulub igapäevasele sõjapidamisele, kui hinnata seda USA viimaste välissõdade kulu alusel. Kokku söövad need kaks komponenti viiendiku majandusest ja hullem seisab ees. Kui eeldada, et sõja lõpuks on hävinud pool Venemaa armee varast, siis ei piisa selle taastamiseks Venemaa tavapärasel tasemel kaitsekuludest, vaid need peaksid mitmekordistuma. Rahuaegses olukorras kulutas Venemaa riigikaitsele Stockholmi rahu-uuringute instituudi andmetel üle 4% SKTst. Selle piisavus või ebapiisavus on Ukraina sõjaväljadel nüüd näha. Kas tõesti võib keegi pidada realistlikuks, et Venemaa suudab oma kahanenud majandusest järgmistel aastatel armee taastamiseks kulutada 20 või enam protsenti?

Üks nüanss veel. Kogu läänemaailm on korduvalt kinnitanud, et Venemaa peab selle sõja kaotama ja kaotabki. Võitjad teatavasti dikteerivad kapitulatsiooni tingimused ja pole kahtlust, et selles aktis sätestatakse ka see, millist armeed, kui üldse, Venemaal lubatakse tulevikus pidada – eeldusel, et see üldse riigina alles jääb.

Nii jääb kokkuvõttes alles väga vähe ratsionaalset õigustust Eesti riigikaitsekulu kiirkorras kasvatamisele. Ostame ja investeerime aina kasvavas mahus ja räägime sinna juurde ka iga soetuse elutsüklikulust. Mida rohkem on kaitse­väel kraami, seda rohkem kulub ka selle töökorras hoidmiseks. Kuid lõpuks amortiseerub kõik ikkagi või siis, arvestades militaartehnoloogia arengut, tekib himu vananenud kola jälle uue vastu vahetada. Aga mis sest vanast saab? Eks selle peab jälle kellelegi maha müüma või annetama, millest järeldub ka Eesti riigile välispoliitiline ülesanne leida ja valmistada ette uus sõber kuskil Aafrikas või Lähis-Idas, kes siis kümmekonna aasta pärast meie relvaannetuste abil oma naabriga vahvasti tapelda saaks. Kas sellist maailma tahamegi või?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht