Lingulaadid meie magamistoas

Olgu maapõues peidus või triljon eurot, rääkima sellest ei peaks.

KAAREL TARAND

Soomlased lõid äsja kõvasti häirekella, kui OECD aruandest selgus, et nende palju kiidetud poliitika „kõrgharidus paljudele ja tasuta“ rikaste riikide edetabelis enam kõrgel kohal ei olegi¹. Paarikümne aastaga on jõuka maailma eesrindlasest saanud sabassörkija. Vanuserühmas 25–34 on kõrgharidusega inimeste osakaal Soomes 40,8%, OECD keskmine on aga 47,4% (vt joonis) ja tippriigid nagu Lõuna-Korea, Jaapan või Kanada suudavad kõrghariduseni viia üle kahe kolmandiku noortest.

Paratamatult läheb pilk seda pilti vaadates ka Eesti seisukorrale, sealhulgas võrreldes teiste lähiriikidega. Leedu ja Rootsi on Eestist kõrghariduse näitaja poolest kaugel, Läti natuke ees. Siin on ka vähemasti osa vastust küsimusele, miks Leedul ja Lätil Eestist majanduslikult paremini läheb. Vaevalt küll on ülikoolis õppimise peamine eesmärk soov maksimaalselt panustada riigi majanduskasvu. See lihtsalt juhtub, kui maa on tarku noori inimesi täis. Majanduskasv on vaid asja üks külg. Mida haritum rahvas, mida rohkem ja kauem on inimesed ülikoolis mõtlemistrennis käinud, seda selgem ja kvaliteetsem, teadus- ja teadmispõhisem on ka avalik mõtte­vahetus mis tahes teemal.

Juba aasta algusest saadik tiksunud, aga sügisel uuele intensiivsusnivoole jõudnud arutelu Eestis fosforiidi (ja lisaks haruldaste muldmetallide, uraani, kulla ja mille kõige veel) kaevandamise ja väärindamise võimalikkuse üle näitab hästi ära, kuidas üks teemaarendus võib käest ära usupõhiseks minna, kui vabal arvamusplatsil teadjate hääl teadmatute omast üle ei käi ehk haridust napib. Kõik algas headest kavatsustest, sest mida halba saab olla teadmiste kogumises selle kohta, mida me jalge all ja sügavamal maapõues leidub. Seega on ka fosforiidivaru uurimine ja kasutusvõimaluste analüüs riigi geoloogiateenistuse igati loomulik ülesanne. Seda ei ole emotsionaalsetel põhjustel aastakümneid tehtud ja ühiskonna, sealhulgas otsustajate kasutada on olnud kas vananenud või üldse valed andmed.

1980ndate fosforiidisõja põhjused ja eesmärgid on aga ühiskonna mälus (väljaspool Lääne-Virumaad) vigaselt või poolikult kinnistunud ja nii mõnigi usub, et majanduslikult põhjendamatu ning ühiskonnale ja keskkonnale kahjulik ei olnud fosforiidi kaevandamise mõte kui selline, häda oli vaid selles, et tegevust kavandas lagastav okupatsioonivõim. Loodetud rikkus voolanuks Eestist välja Moskva sõjakassasse ning Eestile jäänuks ainult hävitatud keskkond ning migrandiuputus, mis suurem ja hullem, kui Ida-Virumaal põlevkivisektori tõttu juba käes oli.

Aga usk, et kui ise, õigesti ja õilsalt maavara majandada, siis võib rikkaks ja õnnelikuks saada küll, ei kadunud. Nii juhtuski, et kui läinud aastal andis toona veel kliimaminister Kristen Michal geoloogiateenistusele fosforiidi uurimise ülesande, oli sõnastatud teadusliku eesmärgi ridade vahele piimaga kirjutatud ka poliitiline: „uurige, et saaksime teada“ kõrval siis, et „uurige nii, et saaksime ka rikkaks“. Erinevalt põlevkivist ei ole fosforiit Eesti ettevõtjaid viimastel aastakümnetel erutanud ning mingit ettevõtluslobi survet otsustajatele ei olnud. Eesti Ekspressi 20 aasta taguses kokkuvõtlikus loos² naersid Eesti ettevõtjad ja asjatundjad Austraalia miljonärist mäemehe Arvi Parbo mõtte fosforiiti kaevandada üksmeelselt välja kui diletantliku ja mittetasuva. Keskkonnaministeeriumi vastutav ametnik geoloog Rein Raudsep sõnas toona: „Ma pakun hüpoteesi, et selle sajandi esimesel poolel ei saa Eesti fosforiit aktuaalseks.“

Läks teisiti. Pidevas rahahädas poliitiline võim jõudis nüüd täiesti iseseisvalt mõtteni, et kui hoolega ja õigesti uurida, siis ehk saab maapõues leiduva kuidagi ikka rahaks vahetada. Kogu ühiskonna hüvanguks. Seda hoolimata üle ilma kehtivast eranditeta reeglist, olgu näiteks Pärsia lahe riigid või Venemaa, et maavaraäriga ei saa rikkaks ühiskonnad, vaid ainult ülikud, oligarhid, eliit, kes saadud tuluga rahuldab oma edevust ja sõjahimu, mitte ei külva heaolu kõigile. Seega oleks aus öelda, et fosforiidiga saab rikkaks küll, aga ainult juhul, kui Lääne-Virumaal kehtestada orjanduslik erikord.

Linnuke lasti puurist ning enam teda ei püüa. Geoloogide tehnilises lähteülesandes on kirjas: „Lõpliku otsuse tegemiseks on vajalik olemasolevate tehnoloogiate optimeerimine ja arendamine, kohandamaks neid Eesti materjali spetsiifikaga, hõlmates sealhulgas ka teostatavuse eeluuringuid ja protsesside läbiviimise võimalikkuse demonstreerimist tehnoloogilisel skaalal“. See tähendab, et teadmistel põhineva otsuse langetamine tuleb kõne alla aastate pärast, praegu käimas ja aasta pärast lõppev uurimistöö on alles esimene pikas reas. Ühiskonnas ja ajakirjanduses levib aga kahtlus, kui mitte veendumus, et kõik on juba otsustatud. „Läheb lahti: valitsus tellib fosforiiditehase projekti,“ teatas Postimees juba 1. juunil. „Läheb lahti! Fosforiidi kaevandamine võib alata juba lähiaastatel,“ kinnitas Õhtuleht üle 4. oktoobril.

Sel kõigel on ennustatavad tagajärjed. Esiteks kujuneb fosforiit järgmise sügise kohalike volikogude valimise põhiteemaks vähemasti Lääne-Virumaa valdades. Pole kahtlustki, et edu saadab neid, kes on kaevandamise vastu, ning see paneb suurde kimbatusse erakonnad, kes vaikimisi siiski fosforiidirikkusele loodavad või ei soovi enne uuringutulemuste selgumist seisukohta võtta. Kohaliku ja keskvõimu lepitamatu konflikt on aga juba aastateks programmeeritud ja raske on näha, kuidas mõnigi koalitsioonivalitsus selle lahingu saaks võita. Küsimus ei ole ju ühes külas või mõnes tares, vaid terves maakonnas, millest peaks jõuga üle sõitma.

Teiseks, nagu aastaid väldanud nn metsasõja näitel hästi teada, saavad poliitilis-ärilises kakluses kõige rohkem ja põhjendamatult kannatada teadlased, teaduse renomee ja ka oma veendumuste järgi rahvast valgustavad huvirühmad. Lihtsama rahva silmis on kõik kas üles ostetud korruptandid või lihtsalt ullikesed. Geolooge, kes minu meelest on fosforiidi teemal nüüdseks rahvavalgustusele mitu ringi peale teinud, ähvardab sama saatus. Nende kaitseks, akadeemilise töörahu ja ühiskonna meelerahu tagamiseks peaks nüüd kogu fosforiidijutu päevapealt katkestama ning leppima lõpp-punktina professor Kalle Kirsimäe tõdemusega: „Sõnastamata on, milleks meile fosforiiti vaja on. Kas kaevandame lõbu pärast? Kaevandamise põhjus on rahaline tulu. Igasuguse rahaga on aga oluline, kui kallilt või odavalt see kätte tuleb. Ma arvan, et fosforiidi töötlemise investeeringute riskid on nii suured, et see pole tasuv.“³

Aga kuidas jutt lõpetada, kui iidseist šelfimere fossiilidest on saanud elavad poliitilised loomad? Kõlab ehk naiivselt, aga mitte päris lootusetult, et näiteks presidendi juhtival vahendusel võiksid erakonnad sõlmida siduva kokkuleppe, et fosforiidist ei räägita ja poliitilisi seisukohti ei kujundata enne aastat 2035 või enne kõigi vajalike uuringute valmimist ning nende tulemustel rajaneva teadusliku (mitte ainult geoloogide ja laiemalt loodus- ja keskkonnateadlaste, vaid ka majandus-, õigus- ja sotsiaalteadlaste) konsensuse teket. Kui nii kokku leppida, rahuneb ajakirjandus, rahuneb ühiskond. Vastasel korral aga lisame muudele unetuse, ärevuse, hirmu ja stressi tekitajatele täiesti asjata veel ühe – aastateks.

1 Merja Saarinen, Lisää koulutusta, lisää tuottavuutta. – Helsingin Sanomat 25. XI 2024.

2 Sulev Vedler ja Raul Ranne, Fosforiit – kas tuleviku maavara? – Eesti Ekspress 2. VI 2005.

3 Andrus Karnau, Akadeemik: fosforiiditööstuse riskid on liiga suured. – Postimees, 13. XI 2024.