Loojad ja valimised

TIIT HENNOSTE

Selle loo tõukejõuks sai isamaalase Mihkel Muti ja ekrelase Jaak Valge kaudne ja hillitsetud debatt eesti intellektuaalidest poliitikas.

Humanitaarintellektuaalid ja loojad ei ole eriti parteiinimesed. Vaiksetel aegadel pole nad parteidesse üldse roninud, kui just ei kästud. Samas on humanitaarid-loojad tegutsenud väga tugevalt pöördelistel hetkedel.

Nii oli see Eesti Vabariigi sünnitamise ajal, kui Suits ajas Eesti Töövabariigi asja, Ast-Rumor, Raudsepp, Semper tegutsesid Asutavas Kogus jne. Enamasti olid need pahempoolsed, keda oli ette valmistanud 1905. aasta revolutsiooniline hoog. Aga pettumus ja lahkumine tulid peagi.

Nii oli see 1940. aastal, kui suur hulk intellektuaale-loojaid asus aktiivselt nõukogude võimu huvides tegutsema. Tõsi, siin on kõigil hambus kümmekond juhtivat kollaboratsionisti. Aga pilt ei ole hoopiski nii kidur. Ei olnud vaid oma edevuses pettunud Barbarus või võimuihas pöörlev Andresen. Tegelikult oli aktiivselt kaasaminejaid palju, palju enam. Need olid sajad noored intellektuaalid, vanuselt ehk 25–30, kes võtsid seda pööret kui revolutsiooni, kui oma revolutsiooni. Mis neid kannustas? Au puudumine ja võimuiha vaevalt. Pigem oli see neile eneseteostus, tunne, et nüüd määrame meie maailma kulgemise.

Neid valmistas ette Pätsi riigipöördest välja kujundatud vaikiv ajastu, mille vastu intellektuaalid-loojad avalikult kuigivõrd ei astunudki. Aga neid valmistasid ette igasugused Viktor Hionid, nende ringid ja ringikesed.

Oli sõjaaeg. Sõda tappis neist mõnegi enne, kui vaimustus jõudis lahtuda. Aga paljud said siiski aru, millise pasa sisse nad olid astunud. Mõni tappis enda ära, mõnest sai sapine iroonik, kuid ta ei loobunud oma ideaalidest, leides, et lihtsalt kari kaabakaid oli ülla idee ära rikkunud.

Ja nii oli ka EV taastamise ajal. Siis astusid üles nii parteisse kuulunud kui ka selle vastu töötanud intellektuaalid. Pahempoolseid oli ette valmistanud 1968. aasta, hävinud unistus inimnäolisest sotsialismist ning umbsesse preservatiivi sumbunud Brežnevi aeg. Rahvuslaste viha oli hoidnud üleval kogu see pool sajandit sovetlust. Aga taas jäi hoog lühikeseks. Vaid üksikud jäid pikemalt poliitikasse pidama. Ja Kaplinski meenutas ikka kurva sapisusega seda, et tema lühike riigikogu aeg andis talle mitu korda suurema pensioni kui eluaegne luuletegu.

Pöörded ja poliitika on tõsised asjad, aga eesti humanitaarid-loojad on alati olnud irooniarahvas. Kui Barbarus Vabadussõjas sõjaväearstina haigeid ravis ja oma luules unedes ilmuvaid laipade košmaare kujutas, siis Visnapuu, Gailiti ja Co saaavutuseks jäi Siuru santlaagrite polk. Saatuse iroonia.

Nõukogude ja natsiaja pööretes oli satiirikute saatus kiire ja karm. Karikaturist Gori panid joonistama nii nõu­kogude kui ka natsivõim ja see lõppes enesetapuga. Karkaturist Tiitus istus Saksa vangis. Mari Möldre …

Vabariigi taastamine tõi hoopis vabamad tuuled ja huuled. Seda valgustas etnofuturistide võitlus EV vastu ja vanade maakondade eest. Aga siis võitles ka huumori- ja satiiriajakiri Pikker, kes kutsus oma valimisreklaamis hääletama Vladislav Koržetsi poolt: „Toetades Koržetsit, toetate ühtlasi demokraatiat, vabadust ja humanismi. Samuti suveräänset sõltuvust.“

Inimesed on uued, aga muster kordub. Vaatasin, milline on olukord valimiste rindel siin ja praegu. Tõsi, ei ole kerge öelda, kes on intellektuaal ja kes päriselt mitte. Nii mõnigi on juba nii pikalt poliitikas olnud, et tema intellektuaaliks tagasi käänamine oleks selge vägivald tema isiksuse kallal. Ja kindlasti ei tunne ma paljusid someintellektuaale. Nii võtsin arvesse vaid need, kelle nimed mulle tuttavad väljaspool somet ning kes ei olnud poliitikas juba enne valimisi.

Kohalikesse volikogudesse kandideerib Tallinnas ja Tartus kokku ligikaudu 1500 inimest. Isamaa eest läheb tulle vähemalt 20 intellektuaali-loojat. Sotsid, Eesti 200 ja EKRE saavad igaüks kümmekond, kesk veidi vähem. Ja sabaotsas on reformarid ja rohelised, kellega on läinud kaasa vaid üksikud loovad hinged. Kokku sain veidi üle 70 inimese, mis teeb alla 5% kandidaatidest. Ei paista just revolutsiooni või pöörde lootust. Aga ei paista kusagilt ka huumori ja satiiri hõngu, pigem viha naljade vastu. On ikkagi ajapesuaeg.

PS. Valige inimesi, mitte parteisid. Siis on vähemalt lootust.