Loorberid, vaarikad ja kirsid

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sügisel on taas oodata Eesti filmi- ja teleauhindade pidulikku üleandmist. Pean tunnistama, et olen oma meediatarbimise harjumuste tõttu teletegemistega vähem kursis, aga loodan, et neil on olnud hea viljakas aasta ja koroona ei ole seda väga piiranud. Filmiga on kahjuks teised lood ja eri põhjustel on kvalifitseeruvate mängufilmide nimekiri väga lühike. Kvalifitseeruvad kodumaised mängufilmid on seekord järgmised: „Öölapsed“, „Sandra saab tööd“, „Kõrb“, „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“, „Jahihooaeg“ ja „Kennedy intsident“.1 Sellise nimekirja puhul, kus on nii tublisid tegijaid kui ka filme, mille võiks vabalt esitada ka kuldvaarikatele, saabub ilmselt mõnele alla keskmisele filmile võimalus ootamatult särada. Mitmesugused asjaolud on võistlusest eemaldanud mitu tugevat konkurenti, sest näiteks Peeter Simmi „Vee peal“2 esitati EFTA auhindadele juba eelmisel aastal (lausa enne kinolevi!), 2021. aastal olid kinod mitu kuud kinni ja filme lükati korduvalt edasi, tihti ka kuni käesolevasse aastasse, ja mitme suurema filmi tootmisgraafiku keerasid keelud ja piirangud täiesti pea peale (näiteks „Kalev“3). Pole kahtlustki, et 2023. aasta EFTA auhinnad pakuvad tihedat konkurentsi, aga senikaua tuleb põua-aasta kuidagi üle elada. Linnukesed siristavad, et oma filmide nomineerimisel on ka produtsendid-filmitegijad olnud uimasevõitu, nii et just praegu on õige aeg – veel viimaseid päevi! – oma paberid sisse anda, sest seekord võib olla märksa lihtsam mõne auhinnaga ära jalutada. See käib eriti dokumentaal-, anima- ja lühifilmide kohta, sest tõenäoliselt valgub neid nüüd rohkem põhikategooriatesse. Esmaspäevani on seda võimalik veel teha.

Kuna eriolukord nõuab erilisi lahendusi, siis kas ehk võiks nominentide hulka lülitada mingitel tingimustel ka vähemuskaastootmise filmid? Seda oleks keeruline seletada neile, kes ilma eriklausliteta oma filme esitada saavad, aga kui nüüd võtta arvesse koroona­piirangud ja märkimisväärsed rahvusvahelised edusammud, peaks vähemalt Juho Kuosmaneni „Kupee nr 6“4 eesti stsenaristid Andris Feldmanis ja Livia Ulman saama parima stsenaariumi kategoorias ära märgitud. On olemas ka eraldi kategooria „Aasta tegija“, või sobiksid nad hoopis sinna? Ei saa aga unustada ka seda, et „Kupee nr 6“ üks kaastootja on Venemaa ja ehk on kellelgi kusagil instantsides ka selle kohta oma statuut …

Juhul kui tegijate huvi osavõtu vastu on nii tagasihoidlik sellepärast, et ei osata hinnata ürituse telepotentsiaali, siis on meil ameeriklastelt nii mõndagi õppida, kuidas kumu tekitada ja meedia kihama panna. Näiteks võiks Priit Võigemast minna lavale ja anda õhtujuhile Tõnis Niinemetsale ootamatu kõrvakiilu. Või siis on viimane aeg meele­lahutuse huvides ära teha ikkagi ka oma vaarikad. Näiteks Kuldkirsid, mille saaksid üle aasta vaheldumisi Ergo Kuld ja Toomas Kirss.

1 „Öölapsed“, Priit Pääsuke, 2021; „Sandra saab tööd“, Kaupo Kruusiauk, 2021; „Kõrb“, Kadri Kõusaar, 2021; „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“, Meel Paliale, 2021; „Jahihooaeg“, Ergo Kuld, 2021 ja „Kennedy intsident“, Mart Sander, 2021.

2 „Vee peal“, Peeter Simm, 2021.

3 „Kalev“, Ove Musting, 2022.

4 „Hytti nro 6“, Juho Kuosmanen, 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht