Lõpparve Peeter Esimesele

Lest ja kilu jäävad ellu ainult Venemaa sõjalaevadeta Läänemeres.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kuni välisminister Eva-Maria Liimets oma töölaual valget paberilehte põrnitseb ja peab siseheitlust, kuidas hoiduda Venemaa artistide musta nimekirja koostamisest või, kui sunnitakse seda siiski tegema, siis kas peaks alfabeedi järgi alustama Alla Pugatšovast või hoopis Anne Veskist, Eesti välispoliitika tegemine poolenisti seisab. Kuigi teha saaks nii mõndagi ning kui mitte muu, siis peaksid andma sõjasündmused Ukrainas, eriti Venemaa Musta mere sõjalaevastiku lipukandja Moskva kuulsusrikas sööst merepõhja, tõuke küsimuseks, kas ei nõua ehk muutunud välisolud mõne aastateks seisma jäänud välisasja uuesti läbivaatamist.

„Läänemeri – rahumeri!“ – selline nüüdseks ammu kadunud loosung pandi Moskva olümpiamängude eel rippuma Tallinna reisisadama pea­sissepääsu kohale. Ei läinud kaht aastatki, kui üks Nõukogude allveelaev oma rahumeelsete kavatsuste kinnituseks Rootsis Karlskrona sõjaväebaasi väravate ees kaljunukile ronis, lõpuni kinnitamata andmetel mõne väiksema tuumapommiga pardal. Kogu maailma õnneks jäi allveelaevnikel täitmata käsk laev vaenlase kätte sattumisel täielikult hävitada. Vastasel korral juhtunuks küllap Läänemere kõigi aegade suurim keskkonnakatastroof.

Rahu Läänemerel on siiamaani püsinud, aga suurte sõjaliste operatsioonide seisukohast on veekogu ise aina väiksem ja tähtsusetum. Muutumas on ka geopoliitilised olud. Kui Rootsi ja Soome peaksid realiseerima oma praegu tugeva soovi kaitsealliansiga liituda juba järgmisest aastast, saab Läänemerest NATO sisemeri, erandiga Soome lahe idaosas ning okupeeritud Ida-Preisi aladel, kus Venemaa piir jääb endiselt Läänemere lainetesse kümblema. See annab Venemaale justkui õiguse pidada Läänemerel ka oma sõjalaevastikku, mille koosseisus avalikel andmetel on umbes 60 eri mõõtu lahingulaeva, neist võimsamad ette nähtud operatsioonideks hoopis suurematel meredel.

Rootsi ja Soome avalikele kavatsustele reageerides teatas kremli trubaduur Dmitri Medvedev, et NATO laienemine ei jää vastuseta: piirkonda tuuakse tuumarelv ning tugevdatakse kõiki väeliike. Madalama astme laulikud lõid kohe sekka ning ajalehe Izvestija „sõjandusekspert“ luges üksipulgi ette, millised uued laevad vee peale ja alla ehitatakse ning millised kanged relvad, sh tuuma­peadega, nende pardale võetakse. Venemaa laevaehitus, nagu kinnitavad viimased kümnendid, on pigem muinasjutt kui tõsielu, mistõttu uute saabujate pärast eriti muretsema ei pea.

Meie uputame ühe sõjalaeva, tema hukkab selle järel miljon lindu.

Mati Hiis / Õhtuleht / Scanpix

Kuid nagu Eesti rahvalaulustki juba enam kui sajand teada, oli „Petropavlovsk uhke laev, nii vägev oli ta, käis pauk ja mere põhjas nüüd lebab korraga“. Petropavlovskist kuni hiljuti lahkunud Moskvani (nende vahele ritta jäävad ka 60 alust Juminda miinilahingust aastal 1941) saab iga Venemaa sõjalaev oma elukaare lõpetada vaid kahel viisil: ta kas upub ise või lastakse põhja. Erakordselt õnneliku juhusena võib pääseda ravile kodudokki, nagu kinnitab Venemaa ainsa poolenisti lennukikandja Admiral Kuznetsovi saaga, kuid seegi lugu on pigem anekdoot, kus eluliinist saab surivoodi.

USAs on kalkuleeritud (ja seda ka näiteks ajalehe Forbes kaudu lekitatud), et kogu Venemaa laevastiku Läänemerel saab hävitada ühe koordineeritud löögiga, mille vastu Venemaa relvastuses tõrjevahendeid ei ole. Soome rannakaitse on valmis Vene laevade äranokkimiseks olgu miinide või raketitulega. Milline ka ei oleks stsenaarium, seninägematut keskkonnakatastroofi niigi haprale ja kahjustatud Läänemerele ning tema nõrgimale osale Soome lahes tähendaks see igal juhul. Sügav Must meri, kus on 25 korda rohkem vett kui Läänemeres, võib suurema kahjuta neelata küllap veel mitu Vene sõjalaeva, Läänemeres on ka üks liiga palju. Meenutagem, millise kahju ja kulu on Eestile põhjustanud mõne väiksegi kaubalaeva uppumine. Näiteks 2006. aastal Vaindloo saare lähistel uppunud Runner 4 tühjakspumpamine (sada tonni õli ja kütust) üksi läks maksma 2,3 miljonit eurot. Võrdluseks: Venemaa Balti sõjalaevastiku lipulaeval Nastoitšivõi võib, kui seda pole parasjagu ära varastatud, olla kõhus 1740 tonni kütust, rääkimata lõhkeainest ja teadmata kemikaalidest.

Seega seisneb välis- ja kaitse­poliitiline nuputamisülesanne selles, kuidas hoida ära Venemaa sõjalaevastiku olemasolust vääramatult tulenev keskkonnakatastroof. Või mis seal nuputada, esimene samm on luua täiemahuline õiguslik tegevusalus, sealhulgas algatada rahvusvahelise mereõiguse muutmine sõjalaevade liikumise takistamiseks läbi Taani väinade. See tähendaks sekkumist meile poolvõõral merel, mida on ehk tugevam tunne teha, kui oleme kodumerel Eesti õiguse täies ulatuses maksma pannud.

Mäletatavasti leppisid Soome ja Eesti oma territoriaalmere piire Soome lahel vette märkides 1990ndatel kokku, et kuigi territoriaalveed võiksid lahe keskjoonel kokku puutuda ning rahvusvahelist vett nende vahele ei jääks, siis loobuvad pooled maksimumist (12 meremiili) ning jätavad territoriaalvete vahele kuue meremiili laiuse koridori. Sest kui ei jätaks, tuleks Venemaa niikuinii jõuga läbi ja pahandus olekski käes. Seoses Nord Streami esimese gaasitoru ehitamisega kerkis teema 2005. aasta lõpul hetkeks uuesti päevakorrale (poliitikutest ajasid innukalt asja Juhan Parts ja Igor Gräzin), kuid kummalgi pool lahte ei olnud valitsus valmis asjaga lõpuni minema. Venemaa ei olnud totaalse kurjuse allikana kirjas ka NATO toonastes kaitseplaanides.

Kuidas on asjalugu nüüd? Ainsana on Soome-Eesti ühendatud territoriaalmere teemat kergitada püüdnud Jaano Martin Ots Postimehe merenduse rubriigis*, kuid kaunistatult asjatundjate pessimistlike kommentaaridega stiilis „sest nad teevad niikuinii, mida tahavad“. Ometigi annaks Soome lahe vaba läbisõidukoridori kaotamine võimaluse Venemaa sõjalaevade süstemaatiliseks kiusamiseks või julgemal juhul ka meie merelt väljatõrjumiseks, ajutiseks arestiks mingi reostusjuhu uurimiseks, laeva­meeskonna näljutamiseks jne.

Pisut kaudsemalt peaks territoriaalvee täies ulatuses kontrolli alla võtmiseks kohustama ka märtsi alguses valitsuste heakskiidu saanud, kuid avalikuses täielikult Ukraina sõja varju jäänud Eesti-Soome tulevikukoostöö aruanne, järjekorras kolmas ning koostajateks Jaak Aaviksoo ja Anne-Mari Virolainen. Seal küll ei käsitleta julgeoleku teemat eraldi, kuid neljast peamisest tegevussuunast üks, nimelt roheline tulevik (3.3 Soome lahe muutmine jätkusuutlikuks transpordikoridoriks) on realiseeritav ainult juhul, kui pole enam vaba koridori ega seal koperdamas ühtki Venemaa sõjalaeva, mis ei saa ju mitte iial olla süsinikuneutraalsed, mereliikluses teistele ohutud jne.

Läinud sügisel teatas Eesti merevägi uhkusega, et on sõlminud saja miljoni euro väärtuses lepingu laevatõrje raketisüsteemide ostuks. Soomlastel on väidetavalt samasugused maailma parimad. Toona räägiti heidutusest, nüüd on selge, et relvi peab ka kasutama. Hind sisaldab soetamist ja elutsüklikulu, aga mitte keskkonnakahju, mille relva tõhus tarvitamine paratamatult põhjustab. Kui laseksime koos naabriga Soome lahel nende rakettidega põhja ka ainult veerandi Balti laevastiku sõjalaevadest, peaks tekkiva merereostuse likvideerimiseks Runner 4 juhtumi kulu põhjal arvestama minimaalselt kolm-neli korda suurema summaga kui raketisüsteemi kulu. Pealegi võib hõlpsasti juhtuda, et sõjalaeva uputamiseks sobiv koht merel on reostustõrje seisukohalt halvim – ja tõrjet ei saagi teha.

Ühesõnaga, kuigi Eesti võibki edaspidi suuta Venemaa laevastiku uputada ning admiralid saavad sellele mõeldes ahjul nurru lüüa, on see siiski võimalikest kalleim lahendus, Läänemere kui meie elukeskkonna osa seisukohalt aga pöördumatu ja parandamatu kaotus. Kuni ei ole ühemõtteliselt tõestatud, et Venemaa Balti sõjalaevastiku demonteerimine kaldal või väljaviimine Läänemerest on seda ümbritsevate maade ja lääne diplomaatilise ja juriidilise ühispingutusega võimatu, ei tohi valida ühtki teist teed.

Postmargil paistab Moskva uputamine Musta merre jõle lahe, aga kui sama juhtub sinu liivarannas, kus sa enam pärast mitte iial ei suple, vaid korjad surmatunnini naftalima, hukkunud linde ja hülgeid ning maksad selle eest veel igal aastal peale, siis vist mitte. Vladimir Viimasega ei ole Peeter Esimese alustatu lõpetamises võimalik kokku leppida, tema nõrga järglasega aga küll. Kes ei proovi, see kilult kiita ei saa.

* Nähtamatud sõjalaevad sõeluvad Tallinna ja Helsingi vahel.

merendus.postimees.ee/7492090/nahtamatud-vene-sojalaevad-soeluvad-tallinna-ja-helsingi-vahel

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht