Lõputu töö ühe tabelipoolega

Kuni kogu aur läheb kulude vähendamisele, kaovad tulud iseenesest.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Võinuks eeldada, et valitsus võtab õppust oma kevadsuvisest läbikukkumisest riigirahanduse olukorra ja selle parandamise teede selgitustöös, aga ei ole võtnud. Võib-olla ei saagi võtta, sest ajal, mil iga sõna ja tegu kipub meemistuma ning folkloori osaks saama, saab valitsus küll palgata juurde üha uusi kommunikatsioonispetsialiste, kutselisi selgitajaid selleks, et avalikkus valitsuse kavatsusi ja otsuseid õigesti mõistaks, kuid sõnad ja teod hakkavad inforuumis paratamatult oma elu elama ning õilsaimastki plaanist saab igavlevate naljahammaste käes paroodia.

Lõppev aasta läheb ajalukku samaväärsena kõigi nendega, mil Reformierakond on olnud mõne valitsuskoalitsiooni komplektis riiki juhtimas. Kus Reformierakond, seal „vastutustundlik rahanduspoliitika“, mis tähendab, et leheveergudel ja raadioeetris, pulma- ja peielauas peab käima üldrahvalik võistlus selle üle, kes mõistab paremini makro­majandust, eelarve nominaalset ja struktuurset tasakaalu ning riigieelarve tegevuspõhisust ja eesmärgistatust. Võim juurutab ühiskonnas teadmist, et majanduslikku heaolu tekitavad ainult ettevõtjad-investorid, riigimaksud oma praeguse struktuuri ja määraga on pühad ja puutumatud, avalik sektor tervikuna, mitte ainult ametnikud, on aga üks ülalpeetavate muidusööjate jõuk, kellelt peabki kogu aeg midagi ära võtma. Riik peab olema kõhn, mitte paks.

Rahvas on aga terminoloogia vallas nõrk, lühendab sõnu ja väänab mõisteid, kuni saab endale suupärase kondi. Aastatega on rahanduse keskseks ja kõike­hõlmavaks mõisteks saanud „kärbe“ ja vähemasti need, kes usuvad majanduse tsüklilisse arengusse, peaksid olema veendunud, et nii jääb igavesti. Iseseisvuse taastanud Eesti riik alustas tühjade pihkudega. Päeval, mil võeti kasutusele oma raha, oli ka selge, et seda raha üldse ei ole. Mida rohkem kasutatavat raha tekkis, seda kõlavamaks muutus rahapuuduse jutt. Kui kasvama hakanud majandus 1998. aastal esimese tagasilöögi sai, eiras ametiaega lõpetav riigikogu kriisisõnumeid kuni valimisteni ja puhus 1999. aasta riigieelarve katteta kulusid täis. Uus valitsuskoalitsioon tõmbas need kulud joonelt maha. Kärpis, ühesõnaga, kuigi toona räägiti veel pigem kulude kokkuhoiust kui langevarjust elusana maandumiseks.

On teistel terad juba kuldses vihus, meil ainult maksutulust tühjad pihud.

Piia Ruber

Praeguses mõõtkavas rahaliselt tühisest august saadigi suhteliselt kiiresti välja, nähti, et rahvas kannatab selle välja ning kogemus pani vähemasti Reformierakonnas aluse kõigutamatule rahareligioonile, teadmisele korra kasutatud töövahendite ainuõigsusest. Tühja sest kihistumisest ja rahvastikukaost väljarände tõttu, rahandusotsuste õigsust ja headust saabki preestrite kinnitusel ainult kaasneva kahjuga mõõta. Kui kahjusid või kõrvalnähte ei ole, on tegu populaarse, populistliku, kahjuliku otsusega. Seepärast ei kõheldud järgmise, sedapuhku üleilmse finantskriisi saabumisel samade tööriistade järele haaramast.

Oli ju riik jälle paksuks läinud, kulutajad muutunud vastutustundetuks laristajaks tarbimisbuumis. Üha rohkem tekkis neid, kes hakkasid elujärje pidevat paranemist enesestmõistetavaks pidama. Juhtumisi oli Reformierakond jälle valitsuspartei ja rahva, eriti avaliku sektori kulutajate raviks ei saanudki seetõttu oodata muud rohtu kui kärped. Mõistena hakkas „kärpimine“ hästi lendama ning aastal 2011 premeerisid kärpeusksed valijad Reformierakonda valimisvõiduga. Kriisi tipu ajal tegutsenud nn kärpekrokodillid (miks küll just see loom välja valiti – kas talle omistatud tuima halastamatuse või siis evolutsioonilise iidsuse pärast?) küll uinusid mõneks ajaks, kuid see võis ka teesklus olla. Vähemasti Reformierakonna sees on krokodillid valvsad olnud majanduslikult headelgi aegadel ning kohe kannast näksanud ka omasid, kui need on pisutki heldekäelisemalt kulutama kippunud.

Tarvitses Reformierakonnal tänavu jälle valitsust juhtima hakata, kui krokodillid elavnesid, aga sedapuhku kurbkoomilisel kujul, mistõttu rahanduslikku vastutustunnet jääb aegade lõpuni piltlikustama kaitseväe orkestri osaline ning kaplanaadi täielik lahtiriietamine, huvihariduses osalevate laste nöökimine ning värske episoodina transpordiameti hädaotsus kaotada riigiteede äärest prügikastid ja välikäimlad, mis tõi kaasa veidra nääkluse peaministri ja majandusministri vahel valitsuse pressikonverentsil. Lisaks on maakondliku ühistranspordi korraldajatele antud ülesanne vähendada liinikilomeetrite kogusummat. Ikka selleks, et vähem kulutada, ja nagu ikka, lajatatakse protsendiga, sisule mõtlemata.

Kogu sellisel sahmerdamisel on halvad tagajärjed. Esiteks võib Reformierakonnast saada, kui juba ei ole saanud, EKREga samas laagris ja taktis süvariigi vandenõud uskuv erakond. Kõigi heade kavatsuste ning õigete mõtete realiseerumise peamiseks takistuseks on süvariik: kõik need karastunud ametnikud, kes varjavad ministeeriumides poliitikute eest oma priiskamist ja vaba raha ning korraldavad nurjatuid kommunikatsiooni­kampaaniaid vastutustundliku rahanduse naeruvääristamiseks. Ideaalis peaksid poliitilised juhid oma ametkondi usaldama või suutma avaliku teenistusega ladusalt ning vastastikuses mõistmises koos töötada. Koostöö eelduseks on loomulikult asjatundmine, võime oma valdkonnas kujunenu ja toimuva sisu mõista. Kui minister saabub valitsusasutust juhtima relvastatult ainult teadmisega, mis ammutatud kurja ja hea võitlusest pajatavast ennemuistsest jutust „Ametnik ja krokodill“, ei ole koostööks lootust.

Teiseks loob jutt mõne riigivõimu haru ülerahastatusest („alati saab kärpida!“) täiesti eksliku mulje, nagu oleksid need nn prioriteetsed valdkonnad, mis jäävad sel korral kärpimata, juba piisavalt või hästi rahastatud ning suudavad eraldatu piires kõik ülesanded laitmatult täita. Pigem on tõde, et kärpimata jääb olude sunnil seal, kus kõva paast on kestnud juba aastaid ning kust isegi surmal enam midagi võtta ei oleks. Kärpimata jätmine ei ole seega valdkonna elujõu kinnitus ega poliitiline kangelastegu.

Kuni poliitiline võim tegeleb riigirahanduses ainult tabeli ühe poolega, ei ole olude muutumist loota ning kärpe­trall jätkub üha uute kurioossete episoodidega aastast aastasse. Naljakas aine ühismeedias lõmpsimiseks saab see olla vaid kõrvalseisjatele, aga mitte neile, kes peavad avalikus sektoris kivist vett välja pigistama (aina vähema eest aina rohkem tegema) ning kehtivas rahanduslikus muinasloos veel lisaks püsivalt parasiidi silti kaelas kandma.

Kuskilt ei ole näha, et poliitilise päeva­valguse kätte kavatsetaks tõsta ka riigi rahatabeli teine, tulude pool. Ometi on tähtsaima poliitilise kogu, parlamendi kantselei koosseisus moodustatud arenguseire keskus, mille missioon on aidata kaasa tulevikku vaatavale poliitikakujundusele ning peaülesandeks juba mõnda aega on olnud „tulevikukindla maksustruktuuri“ uurimine ja maksusüsteemi muutmise ettepanekute väljatöötamine. Arenguseire keskus jagab poliitikutele regulaarselt analüüse ja muid infotooteid, mille kandvaim sõnum on, et kui me muutuvas maailmas ise midagi ei muuda, jääme hätta.

Ülevaadete pealkirjad on kõnekad: „Eesti on EL-i madalaimate varamaksudega riik“, „Tööjõumaksude roll riigi kulutuste rahastamisel hakkab tulevikus vähenema“, „Eesti on ainus automaksuta Euroopa Liidu riik“, „Eesti riigi­eelarve on EL-i suurimaid alkoholi- ja tubakaaktsiisidele toetujaid“ ja „Ettevõtete tulumaksu langetamise trend on pöördumas“. Kokku on kõik üks ja seesama: mis maksunduses võis edu tuua 20 aasta eest, ei too seda nüüd ja tulevikus. See probleem ei peegeldu aga sõnagagi võimukoalitsiooni tegevuskavas. Seal maksunduse kohta leiduva võiks kokku võtta ühe lausega: tabeli tulupoolt nägematagi on selge, et Eestis on maailma parim maksusüsteem, mis toob õnne õuele.

Hoolimata sellest, et riik maksusüsteemi muutmise otsustamiseks vajalike andmete hankimiseks iga päev raha kulutab, ei tee ta nende andmetega ometi midagi, poliitikkonna enamus on jätkuvalt probleemi aktiivse eitamise faasis. Eitamisest probleem aga ei vähene, vaid kasvab omasoodu edasi ning ühel mitte sugugi ilusal silmade avanemise päeval pärandub põletavana kellelegi, kes tulude puudumisele tabelis enam kärperelvaga vastata ei saa, sest see tähendaks riigi laialisaatmist või palumist end Saksamaa liidumaana arvele võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht