Mida teeb ruumilooja, kui ruumilooja võib olla igaüks?

MERLE KARRO-KALBERG

Termini „tehisintellekt“ (artificial intelligence ehk AI) võttis kasutusele USA arvutiteadlane John McCarthy 1956. aastal, mõistes selle all süsteemi, mis võimendab inimeste teadmisi ja arusaamist maailmast. Tehisintellekti võimekusest on fantaseerinud paljud kirjanikud ja filmitegijad ning peaaegu alati on need ulmad apokalüptilised ja löövad inimkonnale hingekella.

Nüüd, 67 aastat pärast tehisintellekti esmamainimist, võib nentida, et elamegi nende hukatust kuulutavate fantaasiate serval. Arvuti aju on meie elu taustal toimetanud juba pikka aega: ühismeedia algoritmid kuvavad uudiseid, reklaame ja potentsiaalseid sõpru, voogedastusplatvormid valivad muusikat, seriaale ja filme, nutikassad teevad tähelepanekuid ostlemisharjumuste kohta, tark maja hoiab toa temperatuuri ja CO₂ taseme kontrolli all, valvekaamerad tänavatel salvestavad, kus, kellega ja millal on viibinud, veebi ühendatud kodumasinad teavad, millal saab külmikust otsa piim, ning valivad programmi, millega kringlit küpsetada.

Tehisarust on nüüdseks saanud igale koolilapsele kättesaadav laia­tarbekaup. Juturobot aitab ajakirjanikul koostada intervjuu küsimusi, turistil kirjutada öömaja arvustust, panna juhil kokku tähtpäeva- ning konverentsi­kõnet, genereerida ajakirja esilehestaare jne. See näikse ülesandega pareminigi hakkama saavat kui keskmine inimene. Eriti hädas ja hämmingus on koolid ja ülikoolid. Äkki ei ole võimalik enam plagiaadijuhtumeid avastada? Üleöö saavad põhikooli kahelistest viielised. Need, kes enne korralikku lausetki paberile ei saanud, esitavad nüüd pikki sidusaid analüüsivaid tekste. Kuidas sellega kohaneda ning kasutada tehis­intellekti nii, et tast oleks meile tõesti abi, ilma et me ise täiesti kasutuks muutuksime? Seda peab nüüd alles õppima hakkama, sest keelamisega, nagu tegi Itaalia juturobotiga, või ignoreerimisega sellest olukorrast edukalt ei välju.

Koostatud on nimekirju, millised ametid enam mehitamist ei vajagi. Nende seas on raamatupidajad, kliendi­teenindajad, tõlkijad, analüütikud jpt. Praegu puuduvad sealt veel disainerid, ruumiloojad ja arhitektid. Kuidas mõjutab tehisintellekt nende tööd? Millist ruumi on inimene koos tehisintellektiga võimeline looma ja kuidas muudab see elukeskkonda?

Kindlasti on veel lihtsam oma idee visualiseerimine, saab luua fantastilisi ja gravitatsiooni trotsivaid vorme. Piisab, kui kirjeldada tehisintellektile oma mõtteid ja neist saab ühtäkki ennekuulmatu ja küütlev arhitektuurivorm. Tarkvara tõlgib teksti pildiks, üsna pea on ta võimeline looma 3D-mudeli ja seejärel video. Uued ruumid prindib tulevikus välja 3D-printer. Saame sellise ruumi, nagu küsime ja kirjeldame. Kui soovitakse ja tehisaru nii välja õpetatakse, aitavad uued vormid trotsida kliima­muutusi, pakuvad paremat kaitset, on vastupidavamad mis tahes välistele mõjuritele. Tehisaru suudab sekunditega analüüsida kehtivaid standardeid ning kokku panna ruumi, mis vastab normidele.

Kõik see seab ruumiloojale uued ootused ja paneb õlule vastutuse. Kuidas ja mida siis teha, kui piisab vaid ruumi kirjeldamisest ja nii visualiseerimise, andmeanalüüsi, ehituse hinna kalkulatsiooni, tugevusarvutuse, normidele vastavuse kui muu vajaliku teeb peagi inimese eest ära tehisaru? Ka ruumiloome jõuab massidesse: igaüks võib olla arhitekt! Pole vaja enam viis aastat õppida ega aastaid erialal töötada, et osata ruumi luua. Piisab vaid soovikohase ruumi kirjeldamisest ja tehisintellekt esitab selle mõne minuti pärast projektina. Selles valguses on aina olulisem ruumiharidus, kuna elukeskkonna kvaliteet sõltub tellija ja lähteülesande koostaja teadlikkusest. Oluline on teada, mida üldse soovida. Kes treenib roboti mõistma, millises linnas me elada tahame? Kas selles linnas on tõhus ühistransport, standardile vastavad tänavad ning prügikäitlemine toimib ideaalselt? Või leidub seal hoopis huvitavaid nurgataguseid, ootamatuid kohtumispaiku ja normiväliseid lahendusi, mida pole võimalik mõõdetavatesse suurustesse panna? Tehis­intellekt sunnib ehk ka ruumi­loojad mõtlema ennekõike ruumiloome põhialuste peale, tegelema rohkem ruumi väärtuste ja vähem standardite ning normidega.