Muret ja meeleheidet!

HANNA LINDA KORP

Olen juba varateismeeast saadik usinalt osalenud kõikvõimalikel meeleavaldustel, alustades Pärnu maantee Rahva Raamatu sulgemise vastasest protestist aastal 2004 ning lõpetades vaba Tiibetit (2008) ja Ukrainat (2022), loomaõigusi (2007), õpetajate (2024) ja Tartu linna kultuuritöötajate palku (2023) toetavate meeleavalduste väisamisega. Olen allkirjastanud kümneid petitsioone, et ära hoida näiteks abielureferendumit (2021 – kas keegi seda kolli enam mäletabki?) ning katuseraha jagamist abordivastasele liikumisele (2020). Leidsin ühismeediast sedasama petitsiooni tutvustava postituse juurest omaenda meeleheitliku karjatuse: „MUL ON SELLEST KÕIGEST ILGELT SIIBER ja ma ei oska viha väljendamiseks midagi muud teha kui sellele algatusele oma allkiri anda.“ Tundub, et mu protestivaim ongi ühelt poolt kantud siirast murest ja meeleheitest, kuid teisalt ehk põhjendamatult suurest usust, et minu hääl ka ju midagi loeb, kas või natukene.

Aga … Kuulsusrikkast minevikust hoolimata paistan ma olevat nüüd, kui valitsuse otsused puudutavad otseselt mu enda heaolu ja toimetulekut, kummaliselt tegutsemisvõimetu, nii nagu paljud teisedki riigipalgalised kultuuritöötajad. Viimastel nädalatel on meedias nähtaval olnud ennekõike näitlejate liidu esindajad. Suur aitäh julguse eest meelt avaldada ja sõna võtta (ning seeläbi kultuurikaugete ja -vaenulike inimeste kriitikaga riskida)! Peale teatritöötajate kannatavad aga konkurentsivõimetu palga pärast ka teised: riigipalgalised toimetajad, muuseumi-, raadio- ja televisioonitöötajad, treenerid, ajakirjanikud ning muusika- ja kunstikoolide töötajad, kelle häält ei ole peaaegu üldse kuulda olnud. Vaikimine võib jätta mulje, et väike sisse­tulek on ainult näitlejate probleem ja kõik teised toidab 1600eurone „hobipalk“ ära, ent nii see muidugi ei ole. Pidevat muret toimetuleku pärast ei leevenda isegi rõõm, et tehakse tähenduslikku ja erialast tööd, tihtilugu rohkem kui 40 tundi nädalas, sest selliste ametitega kaasneb sageli ka (järele-, üle-, selgeks- jne)mõtlemise töö, mis kestab edasi ka pärast tööpäeva lõppu.

Tegelikult ei ole asi ju ainult kultuuritöötajate sissetulekus. Pool Eestit teenib täiskohaga töötades vähem kui 1641 eurot! Statistikaameti hiljutise ülevaate järgi on palgaredeli alumise ja ülemise kümnendiku erinevus lausa viiekordne. See tähendab, et 2024. aasta teises kvartalis teenis 10% töötajatest kuu jooksul vähem kui 771 eurot (alla miinimumi!) ning kõrgeim kümnendik rohkem kui 3625 eurot (bruto). Kuna see summa ei sisalda ettevõtlustulu, võib sissetulekute erinevus veel mitmeid kordi suuremgi olla.

Mida siis üldse sissetulekute eba­võrdsuse vähendamiseks teha saab? Esmalt tuleb olla solidaarne kõi­kide madalapalgalistega: kliendi­teenindajate, hooldajate, õpetaja abide, liht-, põllutööliste, oskus- ja käsitööliste, turvatöötajate, takso­juhtide, pagarite ja paljude teistega. Tuleb käia meeleavaldustel ja toetada alampalga tõstmist, aga ennekõike loobuda mõtteviisist, et kultuuritöötajate palgatõus võiks tulla teiste madalapalgaliste (või pensionide) arvelt, nagu siin-seal arvama kiputakse. Teiseks tuleb liituda ametiühingu või erialaliiduga: nende roll palga- ja töötingimuste läbirääkimisel on tugevasti alahinnatud, aga asendamatu. See­juures ei ole ametiühingud vajalikud vaid võrdsete palkade nimel võitlemiseks: selgub, et tugevate ametiühingutega riikides on paremäärmuslikel jõududel märksa keerulisem võimule saada, sest ühingud hoolitsevad selle eest, et nende liikmed oskaksid ära tunda populistlikke lubadusi ning osaleksid parlamendi- ja kohalikel valimistel, rääkimata sellest, et nendes riikides on töötajatele tagatud kõikvõimalikud sotsiaalsed garantiid, mis aitavad majanduslike või sotsiaalsete raskustega paremini toime tulla ja seega eluga rohkem rahul olla.*

Niisiis, õpetajate päeval on paslik meelde tuletada, et oma õiguste eest seismine ei ole ühekordne ettevõtmine, vaid elustiil!

* Oliver Roethig, Trade Unions Can Defeat Europe’s Far Right. – Project Syndicate 30. V 2024. https://www.project-syndicate.org/commentary/trade-unions-key-to-fighting-far-right-european-parties-by-oliver-roethig-2024-05