Nähtavad kehad ja digitaalne osalus 

 REET VARBLANE 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tegevus- ehk performance’i-kunst on viimasel ajal esil. Üks põhjus on valdkondade piiride hägustumine, nähtuste jõudmine meediumiülestele vahealadele, seega siis interdistsiplinaarsus. Kui mingil põhjusel on vaja üht või teist nähtust valdkonniti määratleda, siis pigem hakkavad kaasa mängima tausta­tähendused – millisest valdkonnast on esineja, tegevuse ette kandja pärit või kus see ette kantakse, kas teatrilaval või kunstisaalis. Märgatavalt tähtsam kui valdkonna määratlemine on publiku protsessi kaasamine, osalemine. Praeguses kaasamises mängivad suuresti kaasa virtuaalne maailm ning kõikvõimalikud digitaalsed vahendid ja rakendused. Kui mõelda kas või Viimsi uues kultuurikeskuses Artiumis Daniel Kötteri lavastuse „Maastikud ja kehad“ peale, kus vastuvõtja ei olnud dokfilmi passiivne vaataja, vaid VR-prillid tekitasid illusiooni, et ta ongi kõrvuti filmis näidatud inimeste ja silmitsi nende probleemidega. Ka selles pole midagi uut, sest kui etendus on läbi ja prillid peast võetud, on vastuvõtja oma tegelikkuses tagasi ning võib rõõmsalt koos sõpradega veiniklaasi taga Kongo või ka Ida-Virumaa inimeste elanike rasket elu lahata.

Osalemine ei ole praegusel ajal aga piirdunud ainult kultuurinähtuste tekitatud illusioonidega. Iseteeninduskassa kasutamise abil osaleme suurte poodide, netis pardakaartide väljatrükkimise ja nende esitamisega kontrollivatele masinatele, mitte inimesele, lennujaama tööprotsessis jne. Digitaalsel viisil protsessis osalemisest on saanud meie elu normaalne osa. Nagu ka ekraanidest. Lausa nii normaalne, et vilkuvatel ekraanidel esitatut ei pane enam tähelegi. See on üks taustamüra teiste seas.

Et tõesti tähelepanu saavutada, tuleb harjumuspärasest välja murda. Väljamurdmine ei tähenda alati ennenägematut, tihtipeale just naasmist unustatu juurde. Aprilli keskel avaldasid Venemaa Föderatsiooni saatkonna ees meelt paarkümmend naist, peas mustad kilekotid, käed valge paelaga selja taha seotud, jalas ihuvärvi aluspüksid, mööda reit voolamas veri (või kunstveri, sest tegemist oli (kunsti)aktsiooniga). Päevakohase poliitilise aktsiooni ajend oli Venemaa Föderatsiooni sõdurite vägivallateod Ukrainas. Fotod aktsioonist levisid ühismeedia kaudu üle maailma, aktsioon pälvis kõikjal toetava vastukaja. Selle aktsiooni tugevus ei peitu ainult õigeaegsuses, vaid siiani ebamugavust tekitava intiimsfääri toomises avalikkuse ette ja selle abil kujundi loomises. Naise (ohvri)-positsiooni väljatoomises. Vägistamine ei ole küll enam tabuteema, seda leiab filmikunstis ja ka kirjanduses, kuid seda näidatakse-kirjeldatakse (hukka­mõistvalt) peamiselt vägivallatseja, mitte ohvri positsioonilt. Judith Butler on kasutanud selliste olukordade kirjeldamiseks „nähtava keha“ mõistet, osutades selle kujunemisprotsessile, kui eraelu viiakse avalikku ruumi ja poliitilisest elust kõrvale tõugatud kehtestavad ennast seal – poliitilises ruumis, mis pärast seda pole enam endine. Sellest on saanud kehaliidu organiseerumise instrument ja ka eneseesitluse ruum.

Möödunud laupäeval toimus Vabaduse väljakul teinegi Ukraina sõja vastane aktsioon: Harkivist põgenenud kunstnik Polina Kuznetsova sulges enese koos teise ukraina kunstnikuga kitsukesse puuri. Eesmärgiga pöörata tähelepanu inimõigustele. Või sellele, kui ruttu kipume illusoorses osalemises hädasse sattunuid ja inimõigusi unustama.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht