Nemad kaitsevad meid

Pandeemia tõttu kerkib globaalse sõjalise kulutamise arukuse kohale aina uusi küsimärke.

KAAREL TARAND

Tuvide ja pistrike igikestvas vaidluses globaalse julgeoleku kasvatamise viiside üle saabusid viirusekriisiga ühtedele magusad, teistele murepäevad. Mitmete mõttekodade analüütikute üks põhiteese on, et maailm on täis uusi sõjalisi ja hübriidseid ohte, mis kasvavad lakkamatult, ja järelikult peab nendega toimetulekuks tegema ka aina suuremaid kulutusi. Samuti on nn halvad riigid kogu aeg valvel, et kasutada ära oma võimalused hetkel, kui heade tähelepanu on mujal ning korrapidaja selja keeranud. Eesti kontekstis tähendab see, et tarvitseb vaid maailmal mingi muu kriisiga tegelema hakata, kui Venemaa mõnd oma naabrit kuritarvitab, korraldades sõjalise agressiooni (lemmiknäide on Gruusia aastal 2008).

Aga mida pole, seda pole. Ei Venemaa ega mõni muu autoritaarne kiskja ei ole COVID-19 varjus naabreid rünnanud. Väike sõnasõda maailma suurjõudude vahel ju käib, kuid samamoodi toimib ka piire ületavate lahenduste leidmiseks diplomaatiline töö, mis ei ületa uudisekünnist. Kogu sõjanduslik retoorika ongi otse meditsiini üle kantud (sellest lähemalt lk 37) ja militaarse tegevuse ümber valitseb täielik vaikus. Ainult raha katkematut kõlinat on ses vaikuses hästi kuulda.

Ka Eestis ei ole kogu COVID-19 põhjustatud kriisi vältel avalikult arutatud, kuidas kohelda eriolukorras kaitsekulusid ning kas ja kuidas üldse oleks mõeldav kaitseväe kasutamine kriisihalduses. Erandiks vaid muidu jõude seisnud kaitseväe välihaigla lahti- ja kokkurullimine Kuressaares, mis andis hea väikeõppuse mõõdu välja ning ehk oli ka pisut saarlastele abiks. „Kevadtormi“ manöövrid toimuvad aga mikromahus ja tähtsaimad uudised kaitseväest ongi üksikud nakkusjuhtumid mõnes väeosas, mille tõttu see tervenisti karantiini pannakse ja hulk noori terveid mehi niisama jõude hoitakse. Muudel teemadel ületab riigikaitse uudiskünnise siis, kui asub mõttetult ja jaburate ettekäänetega, kuid kirega takistama mõne keskkonnasõbraliku äriprojekti käivitamist (näiteks viimati avamere tuulepark Osmussaare juures).

See pole mingi Eesti eripära. Vaid mõne erandiga ei ole riigid oma armeed korra hoidmiseks või tsiviilsüsteemide toetamiseks pandeemia ajal kasutanud ja pigem on iga maa „kaitsjad“ kulukas lisaprobleem, nagu hellitatud laps majapidamises. Viirus on vägev ja suutis tungida isegi USA lennukikandjale Theodore Roosevelt – asi tal siis kuperjanovlaste või kalevlaste kasarmusse jõuda. Praegu püütakse USAs lennukikandjal nakatunuid uurides juhtunust maksimum välja pigistada. Nakkuse levimine suletud ja suhteliselt range kontrolli all keskkonnas (nädala alguse seisuga oli viirusetesti tulemus positiivne 17% ligi viiest tuhandest laeval töötavast mereväelasest) pakub teadlastele huvi, aga vist eales varem ei ole katse jaoks ehitatud nii kallist laborikeskkonda nagu lennukikandja.

Iga globaalne kriis suudab sõjaliste kulutuste kasvu maailmas vaid ajutiselt peatada.

SIPRI

Kui selgub, et globaalse kriisiga toimetulekuks pole olnud varem tehtud sõjalistest kulutustest ega sõjameestest endist mingit kasu, siis on see tuvide võit, mis võiks natuke õhku välja lasta militaarkulu eestkõnelejate lõppeval kümnendil edukaks osutunud retoorikast. 27. aprillil avaldas Stockholmi rahvusvaheline rahu-uuringute instituut (SIPRI) järjekordse aastaraamatu, kus kokku loetud, et 2019. aastal tegi maailm sõjaliste kulutuste kõigi aegade rekordi, kui kulutas 1,917 triljonit USA dollarit, mis on 3,6% rohkem kui aasta varem ning kümnendi kiireima kasvu aasta. Viis suurkulutajat neelavad kogukulust 62%. Kokku läheb sõjalistele kulutustele 2,2% globaalsest SKTst ehk keskmiselt 250 dollarit iga planeedil elava inimese kohta aastas.

Hiinas võib-olla seda küsimust esitada ei saa, aga vaba maailma igas riigis, sh NATOsse kuuluvates, on põhjust küsida küll, kas riigikaitseriski väidetavaks vähendamiseks tehtud iga-aastane kulu, mida tegeliku kriisi korral kasutada ei saa, on ikka õigustatud. Võib-olla oleksid praegused ja õigustamatuks osutunud militaarkulud hoopis parim katteallikas COVID-19 kriisi tõttu võetud laenu tasumiseks?

Et head kriisi ei saa raisku lasta, teatakse isegi ÜROs, mille tegevusest on viimased paar kuud peamiselt näha olnud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) suutlikkus või saamatus. ÜRO tähtsaimale otsustuskogule ehk julgeolekunõukogule on kriitikud ette heitnud vaikimist ja tegevusetust, mida aga seni on põhjendatud asjaoluga, et epideemiad ei ole julgeolekunõukogu pädevusalas. Nurkapidi siiski on. Juba märtsi keskel tuli ÜRO peasekretär Antonio Guterres välja üleskutsega, et kõik maailma relvastatud konfliktide osalised võiksid pandeemia ajaks relvarahu välja kuulutada, et anda ka konfliktialadel võimalus viirusetõrjeks. Nii mõnigi grupeering Colombiast Ukrainani on sellele nüüdseks positiivselt reageerinud.

Prantsusmaa ja Tuneesia eestvedamisel (aga ka Eesti oli aktiivne osaline) on peasekretäri mõte nüüd vormumas julgeolekunõukogu resolutsiooniks, millega töö on lõpusirgel, ehkki enne jaksasid vetoõigusega suurriigid USA, Hiina ja Venemaa raisata nädalaid omavaheliseks nägelemiseks. USA huvi on, et relvarahu kehtestamise resolutsiooniga ei tehtaks takistusi USA operatsioonidele rahvusvahelise terrorismi vastu. Lisaks tahaks USA hukka mõista WHO tegutsemise. Hiina on jäigalt vastu oma riigi või mõne selle provintsi nimetamisele viiruse algkoldena. Venemaa on aga kasutanud pandeemiat ettekäändena nõudmaks talle aastate jooksul erinevate kuritegude eest kehtestatud majanduslike sanktsioonide kaotamist.

Mõistagi ei ole lühike relvarahu aastakümneid tapelnud jõukude vahel mingi imelahendus, kuid väike võimalus siiski uute läbirääkimiste alustamiseks, konflikti laienemise peatamiseks, inimelude päästmiseks kriisiabi toel, põgenike voogude kahandamiseks jne. Vaatlejad on märkinud, et paljudel juhtudel võib relvarahuga nõustumine olla sundkäik ja deklaratiivsel tasandil ongi toetusavaldusi rohkem teinud oma valitsusega võitlevad rühmitused (neil on kriisi- ja meditsiiniabile kehvem juurdepääs), aga mitte neid ohjeldada püüdvad riigivõimud. Saudi Araabia puhul on aga arvatud, et riik kasutab resolutsiooni hea ettekäändena enam-vähem puhaste paberitega Jeemeni kodusõjast tulema pääsemiseks, mida saudid juba ammu on soovinud.

Nende kildude pealt kokku võib väita, et pandeemia on hästi esile toonud, kui kasutud on tegeliku elu kriisidega toimetuleku seisukohalt suurte ja väikeste riikide sõjaväed, samuti relvastus, mis ei ole mõeldud silmaga nähtamatute pisiorganismide tulistamiseks, vaid liigisisese vägivalla harrastamiseks. Riigid, mis on oma piire sulgedes ja strateegiliste varude kaitsmisel ilmutanud egoismi, ei ole siiski läinud haarama sõjalisi punktivõite (kui jätta kõrvale USA ja Iraani igikestev kraaklemine), vaid otsustanud globaalse kriisi lahendamisel ühistegevuse ja diplomaatia kasuks. Kui diplomaatia on edukas ja kriisi tagajärgi kunagi hiljem kokku lugedes saab ütelda, nagu 2004. aasta tsunami järel, et pandeemia kõrvalnähuna kadus maailmakaardilt mõni kaua vindunud relvakonflikt, on see tuvide võit ja pistrike kaotus.

Kuigi keskpangad on lubanud kriisis kokku tõmbuva majanduse vereringe tagamiseks piiramatult uut raha juurde tekitada, seisab iga valitsuse ees peagi kurb päev, mil jälle riigieelarvet tasakaalu sättima hakata. Raha saamisel peaksid eelisjärjekorras seisma need, kes on kriisis oma vajalikkust tõestanud. Kaitseinvesteeringutest või relvahangetest pole olnud kodanike julgeolekule vähimatki kasu, nagu ka palgakuludest kaitseväelisele kasarmus molutamisele eriolukorra ajal. Valitsused usuvad sõjaeelse suure depressiooni ajast, et kokku tõmbuva majanduse ergutamiseks peab avalik sektor julgelt investeerima, tekitama uut avalikku taristut ja hoidma töökohti. Relvahanked ega Eestis viibivate võõrvägede teenindamine ei too kaasa õieti kumbagi.

Juba praegu on selge, et kriisis kahanema hakanud maailmamajandus sõjalist kulutamist mulluses absoluutmahus toita ei jaksa ning 2019. aasta rekord võib Eestis ja üle ilma aastateks püsima jääda. SIPRI pikad andmeread näitavad kahjuks kurba tõde, et kriisidest toibumise järel on härrad ohvitserid ning sõjatöösturid väga osavad, et oma sihitule tegevusele finantskate tagasi saada. Järgmisel korral võiks minna teisiti ja Eestigi poliitikas peaks päevakorras taas teravalt seisma riigikaitsele senisel tasemel (2% SKTst) kulutamise põhjendatuse küsimus, kui tahes suur või väike meie SKT sügiseks ka ei ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht