Õige käkk!

TAMBET KAUGEMA

Kindlasti polnud ma ainus, kes viimastel nädalatel ootas kannatamatult, millal valimised läbi saavad ning linna­ruumi uputav ja postkaste ummistav reklaamireostus kaob. Ometi oli ju tegemist demokraatia pidupäeva või õigemini pidunädalaga. Millest siis selline vastumeelsus ja tülpimus?

Põhjusekobara pealmine kiht on esteetilist laadi. Ma tõesti ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle meelest oleks valmiste aegu pesunööridel tuule käes laperdavate PVC-palakate plagin või laternapostide otsa, bussipeatustesse ja järelhaagistele kinnitatud reklaam­plakatitelt vastu vaatavate kandidaatide ainitine hääli noriv pilk midagi toredat ja kaunist. Mõõdutundetu ja peale­tükkiva välireklaami rohkuse kõrval hakkasid lõppenud valimiste eri­pärana silma usinalt ringi vuranud või rahvarohketesse kohtadesse pargitud valimis­autod, millele oli võõbatud kandidaadi nimi ja number, mõnel juhul ka tema näopilt. Niisuguseid ratastel reklaamtulpi oli varasemate valimistega võrreldes rohkem. Raske öelda, kas nupumeeste autod tõid neile valimistel edu või mitte: keskerakondlase Lauri Laatsi kopsakast häälesaagist on juba palju juttu olnud, kuid endisel reformierakondlasel ja seekord Keskerakonna nimekirjas kandideerinud vikaardiakon Igor Gräzinil, kelle kirju sõiduk seisis ühel sügisõhtul ka minu koduaia veeres, nii hästi ei läinud. Ent nii või teisiti on selline nägude paraad, olgu plakatitel või autodel, küllalt kole vaadata.

Pahameele teine põhjus peitub asjaolus, et valimiskampaania kavandamisel nii suures mahus välireklaamile panustades on enamik erakondi valinud kõige primitiivsema tee. Nende ahvatlust võib muidugi mõista, ent mitte heaks kiita. Esimest korda tohtis tänavu ka valimispäeval agitatsiooni teha, muidugi ärgitab see koondama suure reklaamivoo just viimastele nädalatele ja lööma kogusega. Siia lisandub veel hirm, et kui meie kõiki poste ja planke täis ei kleebi, siis teevad seda konku­rendid – ja ongi häda käes.

Raske on mitte nõustuda valimisõhtul „Aktuaalse kaamera“ eetris politoloog Tõnis Lehe suust kõlanud väitega, et seekord jäi puudu värsketest ideedest. Usutavasti pidas ta kõige muu kõrval silmas ka vormi, millesse erakonnad olid otsustanud pakendada oma lubadused ja plaanid, kuidas valijate elu üha paremaks muuta. Naiivne oleks loota valimisplakatite ja ribareklaami kadumist, selleks on need erakonna kui kaubamärgi pildil hoidmiseks ja esile tõstmiseks liiga tõhusad vahendid, kuid järgmistel valimistel ootaks erakondadelt vähem sellist vaippommitamist ning rohkem nutikust ja reklaamivahendite mitmekesisust. Ühismeedia tähtsuse kasvust on juba juttu olnud, ent kindlasti annab välja nuputada veel palju viise, kuidas tõhusalt ja keskkonnasäästlikult valijateni jõuda.

Mitmed politoloogid on valimis­tulemusi kommenteerides toonud esile, et rohelistele võis saatuslikuks saada (paljude muude hädade kõrval) see, et teisedki erakonnad – kes vähem, kes rohkem – võtsid seekord keskkonna­teemad jutuks. Seda üllatavam, et tuhanded ja tuhanded ruutmeetrid PVC-kangast ja klantspaberit, mis valimiste tarvis näopilte täis trükiti, ei pannud erakondi oma valikutes kahtlema. Isegi kui eeldada, et suur osa sellest kraamist läheb pärast mahavõtmist ümber­töötamisele, pole see kindlasti loodus- ja keskkonnasõbralik käitumine. Tõsi, kohtas ka patukahetsuse ilminguid. Valimiskünnise ületanud erakondade ettevõtmistest hakkasid silma Eesti 200 Viimsis korraldatud metsaistutustalgud, kus istikute abil taheti korvata valimistrükisteks kasutatud umbes 800 kg paberi kulutamisega tekitatud kahju. Abiks seegi.

Riigikogu valimised on pooleteise aasta pärast. Valijate nutikusele ma üleliia ei panustaks, alati võiks seda olla rohkem, ent siiski tuleks erakondadel tõsiselt mõelda ohule, et valijad hakkavad varem või hiljem nende senise käitumise põhjal kahtlema poliitikute suutlikkuses ajada riigiasju säästlikult ja keskkonnasõbralikult, ning loovutavad oma hääle neile, kes seda tahavad ja suudavad.