Olla võib halb aeg ka hea

Euroopa juhtide kriisiohjamise meistrivõistlustel tuli ülekaalukalt võitjaks Saksamaa naistandem.

KAAREL TARAND

Morni aasta lõpuks tuli päike välja – lubati ja tehtigi. Inimkonna miljardite hulgas liiguvad juba ringi esimesed vaktsineeritud, kaitstud mehed ja naised. Kuu aja pärast saab Eestiski juba tõdeda, et läheb ülejäänutel, kuidas läheb, arstid ja õed jäävad ikka alles, et üles ehitada uus ja õnnelikum ühiskond. Tõenäoliselt must stsenaarium tegelikkuseks ei saa ja ka midagi eriti uut ei pea ehitama hakkama, sest suurem osa varem loodust on osutunud lõpuks ikkagi kriisikindlaks. Mõnevõrra sai kannatada naiivsem osa progressiunelmatest ja tehnoutoopiatest või, nagu on selle kunagi sõnastanud Vadim Šefner: rahvas ei olnud veel küps tasuta veini jagamiseks.

Robotite jõuline marss tööjõuturule muidugi ei peatu. Koroonapuhangu tõttu pole kõige suurema löögi alla sattunud sugugi need töökohad, mis niikuinii lähiaastail automatiseeritakse, vaid hoopis need, kus inimtööle head asendust veel ei ole leiutatud. Inimeste massiline kaugtööle suunamine oli huvitav ja tänuväärne eksperiment. Selle käigus on selgunud, et kuulsusrikkad digilahendused ei ole töö senise kvaliteedi säilitamiseks või koguni tulemuse parandamiseks sugugi loodetud tasemel või üldse tööks sobivad. Võib ennustada, et kui kunagi saab kõik distantsõppe, kodubürokraatia ja kaugsuhtluse viljad kokku arvata, ilmneb päris korralik kahju, mida ei saa ehk otse rahas mõõta, elukvaliteedis ja -päevades, teadmistes ja vaimu seisus aga küll.

Plusspoolele maailmamajanduses peab kirjutama selle, et kriisi järel võib tagasi tulla vana hea inflatsioon, mida enam kui kümnendi jagu on loodetud ja igasuguste trikkidega püütud tagant tõugata, kuid edutult. Kiirem inflatsioon võib küll tarbija ostujõudu ajutiselt pisut kahandada, kuid see-eest kaob psühholoogiline surutis, mis on kaasnenud palkade külmutamisega. Eestiski saab siis tagasi pöörduda harjumuspärase iga-aastase palgatõusu juurde ning seda ka avalikus sektoris.

Mõnele valdkonnale, näiteks kaubandusele, andsid ühiskonnaelu ümberkorraldused, keelud ja piirangud tõuke, mis on loomulikku arengut kiirendanud. Ei tundu tõenäoline, et mugav e-kaubandus pärast maailma lukust lahtikeeramist oma kriisieelsele tasemele tagasi kukuks. Kui turism ja vaba aja veetmine väljaspool kodu taas hoogustub, ei pruugi kaubandus ajutiselt enam nii kiiresti kasvada, sest inimeste raha pärast, mille poodi viimisele sel aastal häid alternatiive ei olnud, hakkavad taas konkureerima praegu varjusurmas tegutsejad. Lootma peab, et inimesed edaspidi enam senisel hulgal (ja eeskätt tarbetuid) asju ei osta, kuid see ei tähenda, et kaubanduse rahaline maht peaks kinni külmuma. Ehk oli kriisist abi ostjate valiku suunamisel kvaliteedi, vastupidavuse ja keskkonnasäästlikkuse poole. Põhilise majandusliku tõsiasja kriisi kasulikkuse kohta on välja toonud Ardo Hansson EPLis: „Saime kinnitust, et senise ühiskonnakorralduse ja majandusmudeliga on asjad endistviisi suuresti korras.“ Seega, ei mingit „uut normaalsust“, sest vana ei olegi kuskile kadunud, see on vaid valesse suunda vaatamisel silmist lastud.

Kriisis tuntakse juhti. Euroopa liidrite usaldusreitingud (toetajad miinus mittetoetajad) on vastavalt nende käitumisele saanud kas hoogu või hoope.

Allikas: Morning Consult

Kõige magusama ja juba mõnel pool ka tagajärgi andnud õppetunni kriisis sai inimkond ja eriti vabaks maailmaks kutsutavates riikides selle kohta, et kvaliteetne juhtimine ei ole tühi sõnakõlks. Kriis jaotas juhid ja otsustajad ning niisama jutupaunikud selgelt kahte lehte. Peaaegu mitte kuskil ei läinud juhid ettenägematu kriisi ajal endale valijatelt erakorraliste valimiste abil uut mandaati hankima, mistõttu juhtide suutlikkust ei ole valimistel veel massiliselt mõõdetud. Presidendivalimised USAs on aga andnud klaari ja küllap teed­rajava signaali, et saamatust, umbusku teadmiste ja faktide suhtes ning riigijuhtimisest tõsielusarja etenduse tegemist ei jäta valijad karistamata. Reitingud ei ole valimistulemus ja tavaolukorras võib valija mälu olla lühike, kuid on raske uskuda, et kriisiga toimetuleku teema poliitilises konkurentsis lähiaastail unustusse vajub. Ja see ei ole rõõmusõnum populistidele, olgu nad paremal või vasakul äärel. Ainuüksi Donald Trumpi langemine lõikas kõigi maade karismaatikutel ära hulga võimalusi poliitiliseks õnnemänguks rahvusvahelises suhtluses, sest alatisest võidumehest, keda matkida nii sõnas kui ka teos, sai ühtäkki luuser, põrmus suurkaotaja. Tagajärg: poliitilisest keelekasutusest kaob agressiivsus ja paks värv ning on ainult aja küsimus, kui uus ehk hetkeks unustatud vana hea stiil, viisakas ja sünnis keelekasutus, valgub tipust alla meediasse ja ehk lõpuks koguni praegu raevust pakatavasse kommentaariumi. Kaua sa ikka tigedusest turtsud, kui kõik ümberringi on kombekad ja vaoshoitud.

Võib-olla ei ole kena nii öelda, sest viirus tegi kõvasti hävitustööd igal kontinendil, aga kui kedagi võitjaks pidada, siis Euroopat, võrreldes USA või ka Hiinaga, rääkimata väikesest Venemaast. Euroopa suuremate riikide võrdlus on samuti kõnekas. Kontinendi võidu sepistaja oli Saksamaa ja Euroopa veduri edu vilju maitseme meie Eestiski juba praegu ning veel vähemasti seitse aastat, sest otsused on tehtud ja rahalaeva juba lastitakse. Iseasi, kas me oma otsustajad süllelangenuga ka midagi mõistlikku peale suudavad hakata.

Viiruse saabumise hetkel ei olnud liidukantsler Angela Merkeli ja tema erakonna seis sugugi roosiline. Merkeli kristlikud demokraadid olid küll endiselt riigi populaarseim erakond, kuid selle kauaaegsest ja pealegi pensioneeruda lubanud juhist oli publik pisut tüdinema hakanud ning toetus tasemel 25–27% oli selgelt ebapiisav mis tahes koalitsioonile oma näo andmiseks. Rohelised, kes olid populaarsuselt sotsiaaldemokraatidest mööda saanud ning kindlustanud end suuruselt teise jõuna, hingasid Merkelile kuklasse. Pandeemiaga tegelemisel üles näidatud tagasihoidlik meelekindlus ja sõnaselgus viisid aga kantsleri ja tema erakonna reitingu märtsis-aprillis kiiresti 36–38% peale, kuhu see on ka tänaseni püsima jäänud (Merkeli isiklik usaldusnäitaja on tõusnud üle 30 punkti. Selle tagajärjel võib juhtuda, et valijate tellimusel peab Merkel vastu oma tahtmist lõpuks ikkagi veel ühe ametiaja jätkama ja purustama kõik Helmut Kohli kunagised rekordid. Kaasuva nähuna on parempopulistide AfD kaotanud kriisiaastal kolmandiku toetusest (praegu 9%), millel on eeldatavasti piiriülene mõju kaikameestele kogu kontinendil.

Omaenda mänguvõtetest juba aastaid selili Ühendkuningriigis on läinud kõik vastupidi. Suure populaarsusega aastat alustanud peaminister Boris Johnson, kelle usaldusväärsuse saldo oli aprillis +37, on tegutsenud nii, et tema usaldusnäitaja seisab juunist saadik miinuspoolel (kuni –20). Oma leivateemal Brexitist, globaalsest Britanniast ning võitudest läbirääkimistel kogu maailma kurjuse allika ehk Euroopa Liiduga, aga ka pandeemia seljatamisel on ta osanud teha nii palju kannapöördeid ja külvata vaid kaost, et ka tema konservatiivse partei peaaegu 20protsendiline edu opositsioonilise tööpartei ees on sulanud nullilähedaseks. Johnsoni saavutusi peegeldavad ühtviisi hästi Inglise naela nigel kurss euro suhtes ja iseseisvuslaste populaarsuse kasv Šotimaal, kus küsitluste järgi oli Ühendkuningriigist lahkulöömise mõte sügisel esmakordselt üle viie aasta liitu jäämisest populaarsem ning ulatub mõne küsitluse järgi juba 50% ehk enamuseni ajal, kui Brexiti põhihoobid Šotimaa majandusele on alles ees.

Ka Euroopa Liit läheb uuele aastale vastu tugeva ja usaldusväärse juhiga Ursula von der Leyeni isikus. Mäletatavasti polnud ta ametisse astumise eel Euroopa parlamendi silmis sugugi kõige sobivam kandidaat ja ka praegu tuleb tal enda sobivust veel paremini tõestada, kui juba on tõestanud. Kuid eelarve ja abipakett on käes ja Ühendkuningriigi pujääne vastu viimaste tahtmist aidatud nii palju kui ELi võimuses ja ilma et liidu põhimõtetele mingitki kahju oleks sündinud.

Mõni kiirajaloolane on tõtanud ütlema, et tegelikult algaski XXI sajand alles tänavu. Kui nii, siis on heaks sajandiks toekas vundament laotud ja kümnend toob kaasa Euroopa kaalu suurenemise globaalsetes asjades, populismi taandumise, majanduslikult paitava inflatsiooni ja tulusa rohepöörde, Šotimaa iseseisvumise ja naasmise ELi. Loodetavasti kiirgab Euroopa paremate paikade juhtimise, otsustamise ja suhtlemise kvaliteet midagi kasulikku ka Toompeale.