Optiline illusioon

ANDRES MAIMIK

Üks vahva vuntsidega poliitik sõidab linnast linna bussiga, millel tekst „Eesti Rahva President“. Tegemist on erakonna promotrikiga ning vaevalt härra ise usub, et ta juba mehitabki kõrgeimat esindusametit. Sellegipoolest tunglevad paljud prouad, et „presidendi­härraga“ ühele pildile pääseda.

Ameerika endine president ehitab enda golfiklubisse Valget Maja imiteeriva sammasterea, ümbritseb end presidendi ametlike regaalide sarnaste rekvisiitidega ning annab pressikonverentsi, selja taga hoolega valitud entourage. Iga visuaalne komponent signaliseerib pühendunud järgijaile, et kuigi ametisse uuesti vannutamata, on ta õige president edasi.

Jultunud, aga tõhusad trikid, mis panustavad psühholoogiast tuntud kognitiivsele dissonantsile. Vikipeedia defineerib, et „kognitiivne dissonants ehk tunnetuslik ebakõla on kahe teadmise või tunde vastuolu, mis tekitab ebamugava motivatsioonilise pinge, nõudes ebakõla leevendamise viiside otsimist“. Pinge leevendamiseks lähevad mängu kõiksugused retoorilised nipid: hüperboolid, assotsiatsioonid, hinnangud, plakatlikud kujundid ja lihtne suurustamine, kuni väheinformeeritud tarbija ongi lõpuks konksu otsas. Optika seadistamisega alternatiivsele reaalsusele tekitatakse tunnetuslik segadus, et „oot-oot, kas ma olen midagi maha maganud“, seejärel veendakse, et „just, päriselt ongi nii, otseselt või sümboolselt, lihtsalt meie vastu töötavad jõud ümberringi eitavad, vassivad ja varjavad“. Ning kui tõe pähe pakutud kujutis läheb vastuollu faktilise reaalsusega, siis tõsiuskliku tarbija usaldus kaldub ikkagi kujutise suunas. Mitte ootusi ei tule reaalsusega kooskõlla viia, vaid reaalsus tuleks painutada ootustele sobivaks.

Meedia manipulatsioonid ja propagandatrikid leiavad üha osavamaid viise, kuidas fiktsiooni tõe pähe serveerida. Telemängud imiteerivad dokumentalismi, arvutisimulatsioonidega müüakse maha terveid sõdu. Internetis paljunevad libauudised äratavad rohkem resonantsi kui vana kooli meedia tegelikkuse vahendamine.

Teoloogias on koolkondi, kes väidavad, et nähtava maailma taga on tõelisem maailm, kus valitsevad ideed ja ideaalid. Vaatemänguline silmamoondus on selle vastand. Visuaalne representatsioon ise ongi asja enda tähendus, mille tagant ei pea sügavamat mõtet otsima. Kuidas kujutad, nõnda on. Wrestlingu fänn aimab, et matši võitja on varem kokku lepitud ja tema silme ees esitatakse koreograafilist sõud, aga see ei sega teda vaatemängule nagu tõelisele spordivõistlusele kaasa elamast. Kui esitada midagi tõe pähe piisava järjekindlusega, hakkab ka sõnumi adressaat seda uskuma. Ja kui adressaat juba usub, siis palju ei puudu, et usud ka ise. Fake it, till you make it.

Visuaalseid mõjutusvahendeid on aegade algusest kasutatud reaalsustunde suunamiseks. Pärsia kuningas Kyros lasi raiuda Persepolise hiigelpalee täis bareljeefe rahvaste esindajaist, kes valitsejale andameid tassivad. Sõnum oli mõeldud potentsiaalsetele andamitoojatele: kui juba kõik toovad, siis tuleb minulgi seda teha.

Nüüd on vahendid ja kommunikatsioonikanalid läinud demokraatlikumaks, igaüks saab konstrueerida omaenese tegelikkuse ja pakkuda seda paljudele. Filmivad vidinad on kõigil taskus, peaasi, et tarbijaid oleks.

Ühes uuringus küsitleti teismelisi, milline näeb välja Instagrami-generatsiooni sugudevaheline suhtlemine. Selgus, et flirt on valehäbita teisenenud reitimiseks. Ennast reklaamitakse läbi rämedalt poseeritud fotode ja edevate videote, mida siis hindamiseks välja riputatakse. Kes meeldib, saab miljon laiki, kes ei sobi, pühitakse vasakule ära. Tähtis pole olemus, vaid mulje. Osavamatest ja järjepidevamatest enese­lavastajatest saavad ihaldatud ja imetletud influentserid. Noori ei häiri pidev reitimine, eest pühkimine ja uute leidmine. Väidetavalt läheb asi keeruliseks siis, kui on vaja reaalelus kohtuda. Kui lavastuslikke filtreid enam vahel ei ole, saabub ängistus: kuidas näost näkku suhelda, kui ei saa ka kohe vasakule ära pühkida?

Visuaalsest reostusest üle ujutatud maailmast väljapääsu pole, vaja on aga peenema silmaga võrku, millega suur osa vahvast sodist kinni püüda ja pühkmete hulga visata. Vuntsidega härrasmees võib prouade ees küll igasuguste tiitlitega poosetada, aga lõpuks peab temagi koju minema ja prügiämbri välja viima.