Õudne lõpp 180 päevaga

Peaministri arvates peab Eesti iga ruutmeetrit kaitsma vähemalt üks välissõdur.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Kiida lolli, loll jookseb nahast välja,“ õpetab vanasõna. Võidupühal kinkiski Eesti poolvalitsuse juht Kaja Kallas välismaal ajakirjanikega suheldes Eesti rahvale piruka, mida on nüüdseks juba nädal otsa näritud. Puudu on vaid peaministri selgitus, kas mõttele anda Eesti ja teiste Balti riikide riigikaitse seisule hävitav hinnang tuli ta iseseisvalt või sai ta selleks asjatundjatelt ja vastutavatelt ametkondadelt läbikaalutud ning kõigi võimalike tagajärgedega arvestava soovituse – ja kui sai, siis kellelt konkreetselt. Nahast väljajooksmine oli see paraku igal juhul, mida aga tagantjärele tarkusega võib pidada ka ootuspäraseks. Ei ole ju ime, kui inimene, keda otse suu sisse ja meedia vahendusel on kuude kaupa kiidetud ja imetletud Euroopa vaata et võimsaima ja osavaima sõjalis-poliitilise juhina, seda müüti ise uskuma jääb.

Probleem ei ole tegelikult selles, kas peaminister ületas oma volitusi, lobises välja mingi salastatud teabe või tegi rahvusvahelisel areenil avaliku väljapressimise teed minnes lihtsalt valearvestuse. Viimsetpäeva kuulutanud avaldus (peaminister ei ole öelnud, et ajakirjandus teda valesti tsiteerinuks) paljastab, et peaministril on faktide seostamise ja tõlgendamisega suuri raskusi. Lühidalt kokku võttes teatas peaminister, et kunagiste ja aegunud NATO kaitseplaanide kohaselt pühitakse Eesti rahvas, nagu ka lätlased ja leedulased, Venemaa sisse­tungi korral maamunalt – 180 päevaga teevad okupandid lõpu rahvusele, keelele ja kultuurile. Punkt.

Mõistatagem, kuidas võis peaminister sellise järelduseni jõuda. Esmalt peab arvama, et Kaja Kallas ei usu NATO aluslepingus kirjapandu kehtivust ning peab meie partnereid maailma suurimas ja tugevaimas sõjalises liidus ebausaldusväärseks. Peasekretär Jens Stoltenberg on arvatavasti juba surmani tüdinud, et peab igal hommikul ärgates esimese asjana Baltimaade pealinnad läbi helistama ja kinnitama, et kaitstakse iga jalatäit maad seal ja siis õhtupoolikul sedasama pressile kordama. Kaja Kallas vastab aga ikka samade sõnadega nagu Jeesus Peetrusele: „Enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära!“

Teiseks, isegi kui oletada, et keegi on Baltimaade sõjalise kaitse n-ö detailplaneeringut Eesti peaministrile näidanud, peab meeles pidama, et need üksikasjalikud ja tingmärkidest kubisevad plaanid on kokku joonistanud end alal akadeemiates doktoriks väidelnud ehk kõrgeima eriharidusega inimesed ning võib olla päris kindel, et vastava ettevalmistuseta poliitik võib neid kuude kaupa põrnitseda ja aru saada sama palju kui kingsepp sümfoonia partituurist.

Aga keegi halb inimene on pea­ministrile näidanud ka kaarti, kus Eesti või Baltimaade territoorium on kopeeritud Donbassi ala peale, millest Kallas on teinud sirgjoonelise järelduse, et Venemaa suudab samade võtetega nagu Ida-Ukrainas sama ajaga vallutada sama suure territooriumi ka meie mail. Mõistagi peab selleks unustama nii demograafia, geograafia, kliima kui ka kalendri. Viimase osas märgin vaid, et okupatsiooni praegune ulatus Ukrainas on saavutatud kaheksa, mitte poole aastaga.

Kuni kaitsetahet on, okupatsiooni ei tule. Ja vastupidi.

Piia Ruber

Mõte, et Eestit, Lätit ja Leedut on võimalik okupeerida, võiks midagigi kaaluda juhul, kui rünnak, suurte väehulkade sissetung (okupatsioon ei ole pommitamine, vaid territooriumi kontroll) tuleks täiesti ootamatult, üleöö. Et keegi ei teaks ega märkaks, kuidas vägesid lähtepositsioonidele koondatakse, toetusstruktuure rajatakse ega tehtaks mingeid liigutusi kaitsepositsioonile asumiseks, aga miks ka mitte esimesena löömiseks. Ukraina sõja praeguse faasi ettevalmistamine võttis Venemaal peaaegu terve aasta ja võiks mäletada, et iga viimse kui manöövri, mille Venemaa tegi, publitseeris USA luure ka meedias. Võrdluseks: Iraagi invasiooni ettevalmistustööd võtsid USA ja tema mõne liitlase armeel koos kõigi eeltöödega samuti aega ligemale aasta, kuid põhitöö tehti seejärel ära 40 päevaga (Iraagi territoorium on umbes kolmveerand Ukraina omast) ning operatsiooni käigus hukkus alla paarisaja sõduri. Washingtonist vaadates toimus kõik maakera teisel poolel, kuhu oli pikk maa sõita, Türgi oli keeldunud koostööst ning tegu oli ründe­sõjaga, kus ründaja kaotused peaksid olema mitu korda suuremad kui kaitsja omad, aga ei olnud.

Sellest peaks piisama jõudmaks järelduseni, et kogu kaitse jõuab ära korraldada ka selle aja jooksul, mil vaenlane aktiivselt ründama valmistub. Seda muidugi juhul, kui tal üldse on, millega valmistuda, nimelt sõdurid ja relvad, millega meid minema pühkida. Nagu teada, aitab iga sõjapäev Ukrainas Venemaa desarmeerimist kiirendada tõhusamalt, kui seda on suutnud ükski diplomaatia. Kust, millal ja kuidas Venemaa uue ning NATOga sõdimiskõlbuliku armee küll peaks saama, kui ta juba praegu korjab oma ääremaadelt hädaga kokku vaid viimaseid lahingukõlbmatuid kottpükse? Rääkimata sellest, et otsa hakkavad saama ka ohvitserid, kelle ettevalmistamine on võtnud aastaid ja isegi kümnendeid.

Kust ameeriklased Iraaki tulid? Ikka kõigepealt õhust. Venemaa ei ole aga suutnud Ukraina õhus korda saata suurt midagi peale tsiviilhävitustöö, mis sest, et Ukrainal ei olnud õhus vaenlasele peaaegu mitte midagi vastu panna. Sama käib ka mereväe kohta. Sellel taustal võiks isegi Eesti peaminister jõuda arusaamiseni, et Venemaa hüpoteetiline sõda NATO, „anglosaksonite“ või USAga – väiksemaid sihtmärke Moskva vastasena ei tunnista – näeks välja väga teistsugune kui praegune kahurväeduell iidsete mürskudega. Ukrainas sõdivad maaväed muude vägede puudumise tõttu, mitte seetõttu, et lääs teisiti ei oska.

Peaministri mureks on veel ka see, et Eestis viibivad Ühendkuningriigi sõdurid kurtnud talle, et ei taha Eesti eest surra. Täpselt sama vähe tahavad seda Eesti oma kaitseväelased. Ainus potentsiaalselt kasulik sõdur on elus sõdur ja sellele arusaamale on lääne sõjaline planeerimine, erinevalt Venemaa omast, ka üles ehitatud. Soov ja oskus ellu jääda ei tähenda aga soovimatust võidelda ja võita, vaid lihtsalt kutsemeisterlikkust. Midagi sellesarnast, mida poliitikud oma alal tähtsaks peavad, kuigi meisterlikkus koosneb poliitikas pahatihti vaid sõnamurdlikkusest ja intrigeerimisest.

Ja lõpuks veel peaministrit vaevav pool aastat kestev okupatsioon, mille lõpuks liitlasväed lõpetavad, kui inimtühja ja siledaks triigitud tühermaa Venemaa küüsist tagasi võidavad. Pildid Ukraina sõjakoledustest mõistagi erutavad kujutlusvõimet, kuid sel võimatul juhul, kui Eestit ründav Venemaa peaks tõesti kiiresti sõjalise edu saavutama, puudub tal vajadus okupeeritud linnad, kus oma väed sees, majahaaval sodiks lasta. Selline asjakäik oleks võimalik siis, kui eestlaste praegu tugev kaitsetahe olematuks sulaks ning rahvahulgad alandlikult massilise kollaboratsiooni teele asuksid. Teisel juhul, nagu kinnitavad ühest suust sel nädalal kõik peaministri prohmakat siluda püüdvad asjatundjad, sõdib Eesti koos liitlastega vajadusel tõhusalt esimesest sõjasekundist alates ning see ei seisne kogu väega Gotlandile taganemises. Nagu kindral Ühtegi juba mõne aasta eest muhedalt selgitas, surevad vaenlased siin kiiresti ja hulgakaupa, ja kindral Herem lisas hiljaaegu, et on kahe aasta pärast valmis koos soomlastega korraldama ka Leningradi blokaadi, kui Venemaa mõne vale näpuliigutuse peaks tegema. Aga peaministril on vist vaha kõrvas ja ta ei kuule, kui ta oma kindralid mehejuttu räägivad.

Vaba Eesti on kolmekümne aastaga tohutult enesekindlust kogunud ja ka häid liitlassuhteid sõlminud, mistõttu võib arvestada, et kui 1939. aastal vajas N Liit Baltimaade eelokupeerimisel soojenduseks 75 000 ja 1940. aastal riigi­pöörete toetuseks kokku kuni pool miljonit punasõdurit, siis nüüd kuluks neid minimaalselt poole rohkem. Pea­minister näidaku kaardil, kuskohal Venemaa avarustes see miljon küll pesitseb ja pealetungiks valmistub. Või vaikigu, näeks targem välja.

Peaministri ettevaatamatu ja edev pressiloba (hoopis hull on lugu, kui ta räägitud juttu ise siiralt usub) saavutas ainult ühe ja soovimatu eesmärgi, nimelt õõnestas grammikese võrra Eesti kaitsetahet. Ma kirjutanuks sel korral millestki muust, kui ei oleks pidanud nädala jooksul rahustama õige mitut peaministri jutust ärevusse sattunud ja peaaegu kohvreid pakkima hakanud inimest. Hea oleks, kui peaminister pühenduks nüüd täielikult talle jõukohastele lõpututele koalitsioonikõnelustele, siis kahaneb ka oht jälle mõne välisaja­kirjaniku otsa komistada.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht