Päästa valla oma sisemine Lilli!

LEA LARIN

Sel korral valiti riigikokku 30 naist. Kuigi tegemist on läbi aegade edukaima tulemusega ja aastatel 1992–2019 on riigi­kokku valitud naiste arv järjest kasvanud – 13, 12, 18, 18, 24, 20, 24, 28 – on seda ikka vähe. Muidugi võib loota, et pärast endas tungivama kutsumuse – kui olla valitud rahva esindajaks parlamenti – leidnute loobumist pääseb asendusliikmete seast riigikogu koosseisu veel naisi. Aga see ei muuda asjaolu, et seda on vähe, et olles saavutanud kolmandiku, 30 naise pääsu parlamenti, oleme hiljaks jäänud ja 30 aastat ajast maas.

Vastavalt ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu (ECOSOC) 1990. aasta resolutsioonis soovitatule pidanuks juba 1995. aastaks olema juhtivatel ja otsustavatel positsioonidel naiste osakaal 30% (ja 2000. aastaks juba 50%). Kui riigikogus oleks naisi 50%, siis vastaks see ka enam-vähem demograafilisele pildile, sest rahvastikus on naisi 52,4%.

Kui siiski veel leidub imekspanijaid, miks peaksid naised esindama naisi, s.o iseennast, kui ometi mehed seda ajast aega teinud on, siis naiste alaesindatuse tasuta kaasanne on puuduv perspektiiv – näiteks naiste ja meeste vahelise seitsme sisulise ja struktuurse lõhe osas, milleks on erinevused palgas, võimus, enesekindluses, autoriteedis, turvalisuses, tervises ja vanuses. Kusjuures hiljutise uuringu järgi näitas 1 miljardi veebiuudise analüüs¹, et ülemaailmselt sisaldas vähem kui 0,08% artiklitest termineid „sugu“ või „sooline lõhe“.

Pole naisi, pole ka nende vaadet, eks ajakirjanduseski kipuvad juhtpositsioonile mehed, mistõttu naisi huvitavad teemad, nt kohalikud uudised, kliimamuutus, kuritegevus / isiklik turvalisus, haridus ja sotsiaalne õiglus, on nn kõvade teemade kõrval tagaplaanile jäetud.²

Briti feministlik kirjanik, ajakirjanik ja aktivist Caroline Criado-Perez on võtnud oma elutööks „nähtamatud naised“³ nähtavaks teha, tõestada, et naine pole lihtsalt „väiksem mees“, näidates, et lõpmatus hulgas valdkondadest alates linnaplaneerimisest kuni WCdeni, ravimi­uuringute ja turvavarustuseni ei võeta naisi üldse arvesse, vaid tuginetakse meeste suunas kaldu andmetele.

Kuid olukord ei ole lootusetu, isegi statistikaameti avalehel on palgalõhe teiste põhinäitajate seas esile toodud, aga see on endiselt liiga suur (14,9%) ja värskeima (aastast 2021) soolise võrdõiguslikkuse monitooringu⁴ järgi usub valdav osa ehk ligi 80% Eesti elanikest, et huvide paremaks esindamiseks on naiste osalemine poliitikas oluline.

Sealjuures vaid veidi üle veerandi elanikest usub, et mehed ja naised on oma positsioonilt ühiskonnas võrdväärsed.

Eesti esifeminist Lilli Suburg kirjutas 1887. aastal esimese eesti naislugejale suunatud ajakirja Linda avasõnades nii: „Kui … üksteiselt elutarrkusi õppima, üksteisele neid õpetama, … ja sedasi üksteist tuetades ikka enam ja enam oma soo seisuste ja kohustele osavamaks, väärilisemaks inimeseks kasvama – on see orrjuse põlve ööpimedus, mis meile kõik seda lubab? Ei, ja tuhat korda ei! see on vabaduse koidu sära, mis meie vaiimusi rõõmu pärast värisema paneb! … Edasi suuremale vabadusele, kuidas kõrgama vaimu­haridusega rahvaste naisterahhvad juba edasi jõudnud on!“

Naisõiguslane Lilli ei olnud küll Emajõe ööbik, vaid emantsipatsiooni ööbik ja mõistagi oma ajast ees. Kuid ometi võiksime 136 aastat hiljem pidada endastmõistetavaks, et vähemalt valitsuses ja riigikogu juhatuses saavad naised õiglases proportsioonis esindatuse.

1 Luba Kassova, News coverage of systemic gender gaps is virtually nonexistent. We can change that. – ijnet.org 14. II 2023.

2 Digital News Report 2022. Reuters Institute 2022.

3 Caroline Criado-Perez, Invisible Women. Data Bias in a World Designed for Men. Abrams Press 2019. Eesti keeles: Caroline Criado-Perez, Nähtamatud naised. Andmelüngad meestekeskses maailmas. Tänapäev 2021.

4 Jaanika Hämmal, Marianne Meiorg, Anu Varblane, Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2021. Lõpparuanne. Kantar Emor, 2022.