Paberleht – kahjum kõigile

Ajaleht ja tellija postkast ei leia teineteist, kui puudub postiljon.

KAAREL TARAND

Paberile trükitav ajakirjandus ei kao ka digiajastul kuskile, on ikka ja jälle ka sel sajandil kinnitanud nii väljaandjad kui ka ajakirjanduse akadeemilised uurijad. Elati üle raadio ja televisiooni saabumine, elatakse üle ka netivõlud. Toimetuslikult poolelt vastab see väide endistviisi tõele ja muukeelne maailmgi pakub kinnitust paberlehe elujõule. Trükimeedia on lugejate silmis endiselt mäekõrguselt usaldusväärsem kui digimeedia, sest sinna eksivad libauudised vaid tööõnnetusena, mitte normina. Reklaam paberlehes jõuab tarbija ajus digireklaamiga võrreldes õigematesse, suuremat ostuindu käivitavatesse ajukurdudesse. Tõusvas joones haarab vastureaktsioonina ekraaniküllastusele paberi järele ka noorem sugupõlv. Ühesõnaga, ühe algus ei ole teise lõpp, lahendus on vastastikku kasulik kooselu.

Eestis, kus eesti keele oskajate piiratud arv koosmõjus hajaasustusega põhjustab linnastunud suurrahvastega võrreldes trükiajakirjanduse vabaturul suuremaid tõrkeid, pilt nii ilus ei ole. Pingutagu toimetused, meediamajade ärijuhid ja paberlehtede tellijad ühiselt, palju tahavad, must murepilv surma­sõnumiga trükiajakirjandusele taevarannalt ei kao, vaid muudkui läheneb. Asi pole viletsas ärimudelis, vaid põhjus on tegevuskeskkonda kujundava riigivõimu vastuoludest kubisev tahe küsimuses, kuidas, millal ja millise hinnaga peaks jõudma ajaleht toimetusest, täpsemalt trükikojast tellijani.

2019. aasta oktoobris pöördus aja­kirjanduse väljaandjaid ühendav Eesti Meediaettevõtete Liit valitsuse, riigikogu ja riigiettevõtte Eesti Post poole palvega „kutsuda kokku osapooli hõlmav arutelu leidmaks pikaajaline lahendus kojukande­teenuse probleemidele“. Kolm aastat hiljem ei ole pikaajalisest lahendusest endiselt lõhnagi ja allakäigu nõiaringist välja ei saa. Lahenduse üks element pidi olema riigile kuuluva Eesti Posti ja kunagi häda sunnil lehekontsernide loodud ning tiheasustusega piirkondades kojukandeteenust pakkuma hakanud Express Posti ühendamine, mille tagajärjel kahe postiljoni asemel kandnuks lehti üksainus ning kahe kahjumi asemel pidanuks tekkima üks kasum.

Tänavu märtsis jõudsidki kaks ettevõtet lepinguni, mille kohaselt riigifirma pidi ära ostma 100% Express Posti aktsiaid. Kuna tehingu tagajärjel oleks Eesti Postist saanud monopoolne tegija kojukandeturul, pidi lepingu maksimaalselt viie kuu jooksul kinnitama konkurentsi­amet. Läks seitse kuud ja võta näpust: konkurentsiamet keelas koondumise, nagu ta oli teinud samasuguse taotluse puhul ka 2011. aastal. Kõigile kahjumlik konkurents, teenuse vähenemine või kadumine sel piiratud ja kahaneval turul on riigiameti arvates endiselt väärtuslikum kui monopoolse ettevõtte tõenäoliselt siiski toimiv teenus.

Äritegevuse jätku võimalust oodates ei võinud Eesti Post niisama tukkuda, sest teda rõhub ja kohustab kehtiv posti­seadus ning riigi kui omaniku ootused, mis valitsus regulaarselt kinnitab. Kõigilt riigile kuuluvatelt äriühingutelt ootab valitsus tegelemist „valitud valdkonnas kasumliku ja efektiivse majandustegevusega, mis tagab riigile optimaalse ja stabiilse omanikutulu“, nagu omanik tänavu aprillis taas üle kinnitas. Perioodika kojukanne kuulub seaduse järgi posti universaalteenuse sisse, mis on mitmel põhjusel juba aastaid kahjumlik ning ajalehtede levitamisele maapiirkondades makstakse riigieelarvest igal aastal dotatsiooni, tänavu koguni 4,5 miljonit.

Omaniku ootuse järgi peaks kahjum ja dotatsioon kaduma. Kui see on juhtunud ning universaalset postiteenust ei pakuta enam taskukohase, vaid kulu­põhise hinnakirja alusel, hakkab valitsus kaaluma osaluse võõrandamist Eesti Postis. Kulupõhise hinnani jõudmine on võimalik ainult hinda tõstes, mida Eesti Post on aastast aastasse ka vilkalt teinud. Traditsiooniliselt ajal, mil tellimis­kampaaniad järgmiseks aastaks on enamasti lõppenud ning kojukande hinnatõusu ülekandmine lõpphindadesse enam võimalik ei ole, kui ka tellijad selle välja kannataksid.

Viimati lajatas riigifirma 8. detsembril väljaandjatele teatega, et tõstab kojukandeteenuse hinda minimaalselt 22%, aga kui teenuse maht peaks vähenema, siis miks ka mitte 30%. Ja seegi ei katvat kasvanud kulu. Kuni õigusruum ei muutu, jätkub hinnaralli ka järgmistel aastatel. Väljaandjad reageerisid sellele esialgu ettevaatlike kommentaaridega, et püüavad ikka hakkama saada, aidates paberlehte digitellimuste tulu arvelt. Allakäiguspiraali see aga ei murra. Kasvab tellimishind, kahaneb tellijaskond, mis kasvatab omakorda automaatselt ja kiirenevalt kojukandeteenuse hinda ning paneb loobuma järgmise portsu tellijaid.

Nii jääb, kuni kojukanne kas kaob või riik muudab postiseadust. Suur asi on seegi, et kehtiva postiseaduse viletsus on teadvustatud ning tänavu 25. märtsil saatis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kooskõlastusringile postiseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse. Pikas sõnastuses on peidus sõnum, et mingigi muutuseni võib mina veel aastaid. Valitsuse suvise vahetumise järel näitabki riigi eelnõude infosüsteem, et kavatsus on hangunud ja hea õnne korral võetakse teema uuesti üles pärast valimisi.

Kui lehte enam koju tellida ei jaksa, jääb paberlehe armastajale veel üle võimalus osta leht regulaarselt üksik­müügist. Aga see on veelgi kallim ja siingi vaatab väljaandjale vastu sisuliselt monopoolses, kuid konkurentsiameti meelest kõigest turgu valitsevas seisundis hulgimüüja, kes pakub teenust hindu maitse ja tunde järgi kergitades. Seda, kuidas kaubamajade ja kioskite lehelettide peremees äri teeb, ise­loomustavad hästi suvine otsus esmaspäeviti ajalehti enam mitte levitada või ka hiljutine koostöö katkemine ühe suure tanklaketiga.

Teisel, väljaandjate suunal avaldub hea koostöö levitamise alal nii, et kui väljaanne paneb üksikmüügi lehele hinda juurde selleks, et katta kasvanud palga- ja honorarikulu, saab ta levitajalt vastutasuks üsna pea teate, et senise 40% asemel maksab levitamine nüüd 50% lõpp­hinnast. Näiteks (käibemaksu kõrvale jättes), kui senisest 2eurosest lõpphinnast läks levitajale 80 senti, siis uuest hinnast 2.60 võtab ta endale 1.30 ehk hinnatõusu 60st sendist 50. Ei ole eriline mõistatus, millised on sellise äri mõjud ajalehtede sisule ja väljanägemisele.

Niisiis toimub paberlehtede väljaandmine levimonopolide haardes ja õigusruumis, mille kohta postiseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuses nenditakse: „Seega, tänane perioodika kojukande regulatsioon ja korraldus ei taga teenuse jätkusuutlikkust ning on halvav teenuse kvaliteedile, mis omakorda tõstab teenuse kasutajate (lehelugejate) rahulolematust ja kiirendab teenuse mahu langust.“ Kas see võiks olla „põletav päevaprobleem“ või midagi tavapärast ja korralist, millega võib-olla saab tegeleda alles erakorraliste aegade lõppemise järel ehk pärast sõda?

Hädapäevad ei ole ainult kommerts­­alusel tegutsevatel päeva-, nädala- ja maakonnalehtedel, võimu otsustamatus halvab samamoodi ka riigi doteeritud kultuuriajakirjanduse väljaandmist. Sellele antakse küll ühe käega natuke juurde, aga võetakse teise võimuharu kaudu veel rohkem ära.

Ükski tulevane kultuuriminister ei ole valmis enesetapjalikuks otsuseks lõpetada näiteks sajandivanuse Loomingu või 82aastase Sirbi paberil ilmumine, kuid sama tulemuseni saab kaude ja poliitiliste ohvriteta jõuda ka majandusministri määruste ja riigi­ettevõtte nõukogu otsustega, mis teevad SA Kultuurilehe põhikirjaliste ülesannete täitmise võimatuks.

Tänulikuna kõigile oma autoritele, lugejatele ja eriti tellijatele – õigem oleks neid nimetada püsiannetajateks – jätkab Sirp paberlehena loomulikult uuel aastal tõrgeteta ilmumist. Mitu aastat veel, sõltub seadusemeistritest ja nende otsustamistahtest.