Pärast petmist ei ole armastust

VALLE-STEN MAISTE

Muidugi oleks ammugi aeg pühenduda millelegi meeldivale, lasta taas täistuuridel keerlema Kristina Pärtelpoja ilu-, liikumis- ja toitumisprotsesside imepärane karusell. Aga vana tüütu lops kriibib nagu sõimepäevade kaerahelbekört, mis ei läinudki alla, ehkki suruti hea ja kurjaga. Katkine asi jääb katkiseks ja s…t saia ei tee. Pärast petmist kiindumust ja armastust enam ei ole. Jäävad vaid asised kaalutlused, mida meie raudse leedi puhul on peamiselt kaks (kui leedi peost toitujate, s.t ettevõtjate ja kapitaliomanike ning võimust kinni hoidjate, vaade välja arvata).

Mingit õilsat eeskuju peaminister endast enam ei kujuta, imetlusväärselt ühiskondlikku üritust ei teeni, tohletab nagu Savisaar („vaadake, mis te ise teete, kui verisele paberile on trükitud teie lektüür“ ) ja paneb tuima. Ent määritunagi olevat praegune valitsusjuht jumekam, kenam ja viisakam alternatiivina terendavatest kaikameestest. Savisaart või Helmet ei saavat Kallasest ka seetõttu, et lääne orientatsioonis pettunute ja venemeelsete häälte janus mängima ei hakata.

NATO vihmavarju all reformierakondlane tõesti Baaba-Jagaal, Loll-Ivanil ega ka Palivere pimedatel kõnelda ei lase. Seda võib lubada ikka ainult Molotovi käsul, nii nagu Päts Orava mälestustes. Vaeste ja hädiste poputamist ei tule, mulli- ja müügiagendid ning raha kokkuajamise kombed jäävad vabaks. Eestlane teab, et RE kokteil on virtuaalne, blaa-blaa tasakaalus eelarvest, kõigi paatide kerkimisest ettevõtlussõbralikus riigis jm on jamps ullikestele, nii nagu lubadus kuu pealt kuulduvast viiulimängust ja õuntest kaseladvas. Aga tuleb ka ise tubli mullimees olla, siis on jeep naabrist parem ja mis seal ikka.

Ent seekordne RE usalduskrediit ei olnud klassikaline, juba Schumpeteri diagnoositud suval, süvenematusel, poliittehnoloogiatel jm tavalistel näilikel asjaoludel tuginev mandaat. Valija suhe REga oli teistsugune, tavapärasest kirglikum ja siiram. Ja mitte seetõttu, et ei räägitud raha äravõtmisest lastelt, esmatarbekaupade tarbijatelt, kesise palga saajatelt. Vastupidi, need pisiasjad jäeti paljude poolt tähelepanuta, sest tavapärasest enam vajati turvalist, plekitut, pisiasju kõrvale jätvat ühendavat suhet. Hea Aro Velmet armastab rõhutada, et me pole sõjas. Siiski on neid, kes on Ukraina pärast sügavalt liimist lahti.

Kevadel kohtusin Nursipalu inimesega, kes nuttis sünnipäeval lakkamatult, sest peab loovutama oma aastakümnetega rajatud kodu. Olen tutvunud vanameestega, kes kõrtsis jorutamise või laste spordivõistlustele kaasa elamise asemel roomavad nädala­vahetustel mudas ja magavad lumel. Üks ettevõtja nõudis, et Kallase kritiseerijad peaksid ukrainlastele andma oma kodud – kummatigi ongi hulganisti inimesi, kes on need juba neile elamiseks andnud. Venelannaga mänginud armsale Kaia Kanepile kaasaelamine lõpetati terve ajalehe lugejaskonna kaupa.

Kallas ei saa pihta, et need pole tavalised RE valijad, kelle jaoks elu on pragmaatiline mull. Need inimesed ei saa aru jutust à la „minul on abikaasaga usaldus, tema küsib ja mina annan (siinkirjutaja poole elu palga). Aga mis abikaasa sellega ja üldse teeb, ei tea. Minu abikaasa autod on suured ja suurelt on nende peale kirjutatud MINU ABIKAASA AUTO. Aga Peterburi teel ma neid kunagi ei näe ega küsi, miks nad muudkui sõidavad seda teed. Ja kui mulle nina ette kirjutatakse, et Venemaale sõidavad, siis ma ka ei näe, sest aktuaalne on koroona (olgugi sajad tuhanded venelased võõra maa veerel relvil). Rabedust ilmutan meediasuhtluses aga seetõttu, et tihti mõtlen pala „Ta lendab mesipuu poole“ peale ja seejuures kohe tulevad tunded ja värinad peale.“

Mesipuu võinuks ehk jätta? Kool algas, lastel on valged särgid seljas, nad on käinud laulupidudel ja tõesti pingutanud, et oleks midagi puhast ja ilusat. Milleks see hale rahvateater segaste suhete, äride ja kriitikute kibekiire juriidilise väänamise taustal? Ei ole festum stultorum’i aeg, iseäranis poliitikas. Kapo tühmuse tõttu süvariiki uskujaid, pettusega tehtud maksupoliitika tõttu vaesujaid jt kaikameestesse panustajaid muudkui lisandub, Ukraina pärast muretsejail on veelgi ebaturvalisem. See pole enam petmisjärgne pragmaatiline, vaid juba manipuleeriv, vägivaldne suhe. Tank jääb tankiks ka seelikus. Vahelduseks võiks tekkida ka midagi päriselt puhast ja tõelist.