Pargime pargi

MERLE KARRO-KALBERG

Kui räägime parkimisest, ei mõtle me mõistagi puude istutamise või pargi rajamise peale. Parkimine seostub peale nahaparkimise peamiselt autole, heal juhul rattale sobiva koha leidmisega, nii et sõiduvahend seal trahvi saamata ja teisi liiklejaid segamata seista saab. Ühtki parkimiskontrolöri ei huvita, kas tänavad on eeskujulikult haljastatud ja pargid rohelised oaasid.

Sõnadel park (tähenduses „korrastatud ja kujundatud puhkeala puude, põõsaste, muru ja veekogudega“) ja parkimine on sama tüvi, kuid täiesti vastupidine tähendus. Park tähendab teadagi rohelust, õhku ja rikkalikku elu, jalutuskäiku linnulaulus ja lõõgastust, parkimine aga halli asfalti, pidevalt pinges olemist – kas ikka leian parkimiskoha võimalikult sihtkoha ukse all, kas jõuan linnast välja enne järgmist ummikut? –, surnud halli keskkonda ja üleüldist kiirustamist. Kuidas siis nii, et kaht vastandlikku asja sarnase sõnaga märgitakse?

Inglise keeles on park ja parking, saksa keeles der Park ja parken, prantsuse keeles le park ja le parking. Sõna park on jõudnud teiste keelte kaudu meie keelde ladinakeelsest väljendist parricus, mis tähendas keskajal piiritletud maa-ala, mis polnud mets, kuid kus peeti jahiloomi.

XIX sajandi lõpus, kui linnadesse suuri bulvareid rajama hakati, tähendas Washingtoni linnaplaneerimises parking alleede rajamist tänava äärde. Senatis arutati selle üle, milline on uute tänavate mõistlik ruumilahendus, kas (puud) peaksid olema pargitud mõlemal pool tänavat või tänava keskel. Parkimine tähendas siis roheluse loomist.

Olukord muutus autode tulekuga. Kui varem olid linlased hobuse kinni pidanud mõne tänavapuu juures, et ta ei peaks päikese käes seisma, siis nüüd, autode ajastu koidikul, hoiti harjumusest endiselt kinni. Kui autode hulk kasvas, hakati puude asemel tänavaserva parkima autosid. Tänavate kavandamisel võeti jutuks põõsaste, puude ja autode parkimine – heitlus parkide ja parklate vahel oli alanud.

Tuline vägikaikavedu puude ja autode vahel käib seniajani, kahjuks viimaste kasuks. Kõige suuremad laiutajad on kaubanduskeskused: Ülemiste keskuse parkla on näiteks viis korda suurem kui Tallinna raekoja plats või Vabaduse väljak.

Linnade serva kerkivad uued elamu­rajoonid kui seened pärast vihma. Elukeskkonna loomist alustatakse seal majadest, siis leiavad oma koha autod, rohelus kavandatakse nendesse nurka­desse, mis parklatest üle jääb. Kui on valida puu või auto vahel, eelistatakse viimast. Planeerijatele kätte jagatud üles­anded sisaldavad parkimisnorme, kuid kui palju roheala tuleb rajada ühe korteri või inimese kohta, on normeerimata.

Ometi seisavad hiiglaslikud kaubanduskeskuste asfalteeritud autodele mõeldud platsid suurema osa ajast pooltühjalt, sest parklad planeeritakse nii, et need ei saaks kunagi täis, ka mitte hullude päevade ajal. Ka pühapäeva õhtul linnalähedases uuselamurajoonis peab autodele koha leidma – ja ruumi nende tarvis kavandatakse suure varuga. Seda kõike muidugi pargi, roheluse ja inimese arvelt.

Ehk on aeg mõelda, kuidas saaks ka autodele mõeldud üheülbalise ja igava platsi põimida muu linnategevusega? Oleks ehk aeg hakata mõtlema autoparklast kui omamoodi moodsast pargist. Tühjas kaubakeskuse parklas võiks näiteks mängida korvpalli või rulluisutada. Uuselamurajooni korteri ostnutel võiks olla valida, kas hoida autole mõeldud maalapil (2,6 × 5 meetrit) mootorsõidukit või teha selle maaga hoopis midagi muud: panna sinna päikesepaneelid, külvata asfaldi asemel hoopis lilleaas, panna püsti oma kasvuhoone, pingpongilaud vms.

Inglise keeleruumis arutatakse selle üle, kas oleks ehk aeg võtta sõna parking taas kasutusele selle algses tähenduses. Selle tuules võiksime ehk meiegi sellest mõistest hoopis rohelisemalt mõelda?