Pealkirjad, kunst ja omanik

TIIT HENNOSTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Selle loo taustal on Kumu kurikuulsaks saanud kunstinäituse „Erinevuste esteetika“ lõppemise puhul peetud põnev arutlusõhtu Kumus. Seal puudutati olulisi teemasid, aga praegu ainult ühest. Piltide nimetamisest ja pealkirjadest, mille muutmine tekitas üle keskmise tormi, mis jõudis süüdistusteni eesti kultuuri hävitamises.
Piltide pealkirjad jagunevad kaheks. Ühele poole jäävad autorite pandud, mis moodustavad teosega terviku, teisele poole sellised, mida pole pannud autor. Need on pannud kunagised koguhoidjad ja näituste tegijad ning nende sõnastus võib olla aja jooksul muutunud.

Tänapäeval solvavate tabusõnade kustutamine, olgu neeger, laplane või mustlane, näitab kindlasti lugupidamist mustanahaliste, saamide või romade vastu. Aga asjal on ka teine külg. Autori pandu asendamine ilma tema nõusolekuta on alati hoiakuline akt. Ja minu meelest on see ühemõtteliselt lugupidamatus autori vastu. Sellise muutja jaoks on autor ja tema keel lihtsalt vahendid. Neid võib oma suva järgi väänata. Objektistada. Jah, arusaamad sõnadest ja elust on muutunud. Jah, mõni kindlasti vihastab tollase keele peale ja mõni hakkab rääkima talle tekitatud traumast. Aga seda saab pehmendada seletusega. Ajalugu kui teadus ei ole vaid tundeliste lugude jutustamine, ajalugu on ka seletamise ratsionaalne maailm.
Kunstis on negatiivsete keelendite asendamine tegelikult lihtne. Aga mida teha kirjanduse ajalooga? Kalju Lepik luuletas sadamabaaris tantsivast neegritarist, Jüri Üdi sellest, et neeger peab viksima kingi, ja Sveta Grigorjeva sellest, kuidas ta saab kolm last neegriga. Ma olen 100% kindel, et ükski neist ei ole rassist. Mark Twaini kuulsas romaanikaksikus „Tom Sawyeri seiklused“ ja „Huckleberry Finni seiklused“ on üheks peategelaseks neeger Jim. Sõna neeger esineb eesti tõlkes 234 korda. Neist saab lahti kergesti. Tuleb lihtsalt iga sõna musta värviga katta. Kuna romaane on ilmunud kokku kaugelt üle 50 000 eksemplari, läheb ehk 15 miljonit katmist. Iga täiskasvanud eestlane saaks teha umbes 20 katet …

Sama oluline on see, mida teha koguhoidjate-kuraatorite pandud pealkirjadega. Kõigepealt, ka need jagunevad lähemalt vaadates kaheks. Ühel juhul on autor olnud lihtsalt nimetamise suhtes ükskõikne, aga teisel juhul on just nimetamata jätmine kontseptuaalne akt. Ja kardetavasti on neil kahel väga keeruline ning kohati ka võimatu vahet teha. Teiseks paistab mulle, et nimetajad pole kunagi mõelnud, et arhiveerimisel kuidagi nimetamine ja kunstisaalis teose kõrval paiknev pealkiri on kaks eri asja.

Kui autor ei ole teost kuidagi nimetanud, siis ei peaks pealkirja olema ka kunstisaalis. Need ongi nimetud tööd, nagu miljonid ilma pealkirjata luuletused. Antoloogiate koostajad (kuraatorite analoogid) ei pane neile pealkirju (muidugi, halbu erandeid on). Neile viidatakse üldjuhul esimese reaga, mis tehakse pealkirjast erinevaks, näiteks pannakse nurksulgudesse. Maalil pole esimest rida, aga ka selle juurde saab panna nurksulgudes arhiivinimetuse või -pealkirja.
Pildil olev inimene toob juurde kaks lisaprobleemi. Esimene on pildil olija enesemääratlus. On väga kahtlane, et selle saaks ajaloost välja kaevata. Ja teine on pildil olija nimi. On uurija suur rõõm saada teada maalil oleva modelli nimi, aga sellel ei ole mingit otseseost pildi pealkirjastamisega. Kui kunstnik tahab maalida üldistava tüübi või imaginaarse portree, siis kasutab ta modelli, aga see ei ole modelli portree. Need on eri žanrid. Tõsi, žanridega on asjad keerukad, aga mõtlemise koht siin on.
Me teame praegu, et Johann Köler maalis oma Kristuse Kaarli kirikus hiidlase Villem Tamme järgi. Kas selle peale peaks teose ümber nimetama Villem Tamme portreeks? Voldemar Panso kirjutab „Naljakas inimeses“, et legendaarne hiidlane Lepa Anna ei tõsta jalga Kaarli kirikusse, sest ei või näha, kuidas rahvas palub Tamme Villemi kuju ees …

PS Sõnade tähendus ja kasutus muutub pidevalt, aga uute all säilivad vanad kihid. Sõnad on alati palimpsestid. Ajaloost sõnade kustutamise üldisem eesmärk on asendada palimpsestid ühe­kihilise maailmaga. Kellele kuulub keele ajalugu ja keel ajaloos? Sellele on raske vastata. Kindlasti kuulub keel neile, kes seda kunagi kasutasid. Ja kindlasti ei kuulu see neile praegustele inimestele, kes nõuavad endale keeleajaloo ja kunagiste keelekasutajate ainuomaniku­õigusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht