Pillau protokoll

Ukraina näitas jälle kohustavat eeskuju, mida peab tegema käimasoleva sõja Läänemere tsoonis.

KAAREL TARAND

Alati, kui hakkab kostma kurtmist, et maailm ja meedia on pikast sõjast Ukrainas väsinud, pilgu kõrvale pööranud, kaotanud fookuse, hakanud tegelema muude muredega ning kustutanud Ukraina esiküljeuudistest, ulatavad Ukraina nupumehed abikäe. Nad teevad midagi ootamatut ja justkui ühekordselt improviseeritut, mis näeb aga tervikpilti paigutatuna lõpuks välja strateegia osana ning peaks seetõttu pälvima Ukrainat toetavate riikide tähelepanu ja õhutama tegevusele.

Sel nädalal andis Ukraina teada intsidendist Ida-Preisimaal Pillau merekindluse õuel, kus keskkonnasõbralikult ehk suurema pauguta tehti pikaks ajaks kahjutuks Venemaa Balti sõjalaevastiku miinilaev Aleksandr Obuhhov. Väikese augu kaudu õiges kohas ujutati üle laeva mootoriruum ja oskust ning vahendeid remondiks Venemaal parasjagu ei ole. Teatavasti okupeerib Venemaa seda piirkonda 1945. aastast saadik, nimetab ala Kaliningradi oblastiks, Pillaud aga Baltiiskiks ning peab seal oma Läänemere laevastiku peakorterit. Teisisõnu, üleni militariseeritud oblasti olemasolu on Euroopa püsiprobleem kuni lõpplahenduseni ning iga samm sellele lähemale väärib jäägitut toetust.

Obuhhov oli juba teine rünnatav. Kevadel põles samas sadamas võitlusvõimetuks korvett Serpuhhov, nii et näha on süsteemi ja ühtlasi meeldetuletust Ukraina toetamises üldiselt tublidele Läänemere maadele. Sõda käib igal pool, sealhulgas Läänemerel, meie koduvetes. Aga kellelgi ei ole õigust nõuda, et ukrainlased kogu töö siinsete rahvaste eest üksi ära teeksid. Olen sellest varemgi kirjutanud¹, kuid end asendustegevusele pühendanud Eesti välispoliitikud ei taha sugugi võimalusest kinni haarata. Nii mõnus on vaielda selle üle, kas Lähis-Ida konfliktis peaks olema Iisraeli, Palestiina või mõlema poolt ja kes selle üle üldse otsustama peaks, kuigi asjaosalised seal kaugel ei saa Eesti seisukohast iial teada või kui saavadki, siis pole Iisraeli kaitseväelastel ega Hamasi võitlejatel selle teadmisega midagi peale hakata. Nagu Helsingin Sanomate välistoimetaja Heikki Aittokoski hiljutises kolumnis muhedalt meenutab, sai ta aastakümnete eest kollanokana tööle asudes vanemalt kolleegilt soovituse: „Õpi tundma Lähis-Ida, see toob alatiseks leiva lauale.“ Soovitaja ise oli saanud sama nõuande juba 1970ndatel. Kehtib ka Eestis, Lähis-Ida eksperdi ega poliitkommentaatori leib ei lõpe. Lähis-Ida küsimus ei ole lahendatav, Ukraina ja Venemaa oma aga küll.

Laia rindega maasõja seisukohalt oli miinilaeva hävitamine Baltiiskis justkui pisisündmus, ent infosõjas tõeline pärl. Sõnum Moskvale oli, et teie sõjalaevad pole kaitsetud mitte ainult Musta mere sadamates, vaid kõikjal Murmanskist Vladivostokini. Venemaa admiralid viiakse nii järelduseni, et kuna sadamates ei ole turvaline, peab laevad avamerele peitu viima. Kallis ja ohtlik: nagu ajaloost teada, kipub Venemaa laevastikuga merel alatasa midagi juhtuma – tavaliselt lähevad põhja.

Admiralid võib Moskva türann välja vahetada või hukata, aga alandamisest saadud hingehaavu naljalt ära ei paika. Venemaa omamüüdis on kolm õrna kohta, mille vähimgi puudutamine ja näitlik kahtluse alla panemine talumatut valu teeb. Need kolm on tehnoloogiline üleolek (kosmose- ja tuumariik), maailmamere valitsemine (algselt Inglismaast, nüüd USAst võimsam sõjalaevastik) ning Arktika ainuvalitsemine. Viimases punktis võttis isegi Hiina läinud nädalal ette Venemaa alandamise, kui saatis oma patrull-laevad läbi Beringi väina arktilistesse vetesse. Sündmust nimetati küll koostööks, aga miks peaks ainuvalitseja kellegi, olgu see pealegi poolenisti sõber, oma põlisvaldusse lubama? Ei, hiinlased lihtsalt kehtestasid end ja näitasid partnerile koha kätte.

Maailmamere valitsemisega on Venemaal veelgi kehvemad lood. Ja üldse, kuigi Venemaal on maailma pikim merepiir, kas teda ikka saab mereriigiks pidada, kui suurem osa elanikkonnast ei ole vähemasti kodumaist merd, rääkimata siis muinasjutuliselt võimsast laevastikust, eales ihusilmaga näinud? Seal puudub merekultuur ja -traditsioon, sealhulgas selle sõjaväeline osa. Venemaa sõjalaevastiku hiilgavaim lahingusaavutus pärineb aastast 1704, kui Venemaa lodjapolgud Kastre lahingus Emajõel hävitasid rootslaste Peipsi flotilli.

Usklike käitumises on oma loogika. Moskva võimuladvik usub oma mereväe kõikvõimsusse, sest selleta ei oleks Venemaa globaalne suurvõim, mis suudab projekteerida jõudu meretagustes konfliktikolletes, nagu seda teeb USA. Iga meeldetuletus, et oled kääbus ja tegelikult ei suuda, sunnib tegema suuri plaane olukorra parandamiseks, investeerima. See tähendab, kulutama sihitult raha, mida hädasti oleks tarvis mujal. Just nii ongi Venemaa võim juba paarkümmend aastat tulemusi saavutamata teinud. Järelikult on Venemaa merelaevastiku kaitsmise, arendamise ja ehitamise provotseerimine odavate, peamiselt infosõja vahenditega väga kuluefektiivne tegevus vastase sõjaressursside vähendamiseks ja loomulik osa Ukraina võiduplaanist. Topeltkasu toob asjaolu, et iga mõra müüdis põhjustab Moskva juhtkonnas vaimse tasakaalutuse ning sisemiste ebakõlade kasvu ning kriitilise piiri ületamisel juhtub see, mis alati: nad unustavad välisilma ning hakkavad kõigepealt üksteist tapma.

Kordan üle: Venemaa sõjalaevade liikumisvõimetuks tegemine otse sadamates on parim ja ohutuim viis Läänemere tervise kaitseks. Kiitus Ukrainale! Kui laevad liikvele lähevad, on see juba kõigi NATOsse kuuluvate Läänemere riikide ühisvastutus. Just nende riikide omavaheline asi, mitte Euroopa Liidu, kus sellised võimsad mereriigid nagu Ungari ja Slovakkia võivad vajalikule otsusele veto panna. Ja just seda, kelle või mille taga seisab Läänemere kaitseks (ja ühtlasi Ukraina toetuseks) elutähtsate otsuste tegemine, peaks ka riigikogu väliskomisjon välisministrilt küsima, kuni vastuse või otsuse saab, mitte kulutama aega vaidlustele ÜRO sisutühjade deklaratsioonide tõlgendamise üle.

Võib öelda, et Venemaa mannetud sõjalaevad ei tee Läänemerel praegu mingit kurja. Erinevalt varilaevastiku logudest naftatankeritest, mille vedudega täidab Venemaa endiselt oma sõjakassat. Hoolimata korduvatest katsetest leida viis kindlustamata naftaveo lõpetamiseks Läänemerel on see seni jutuks jäänudki. Miks? Ikka see vana ja põhjendamatu eskalatsioonihirm? Kes takistab korralike punaste joonte vedamist Taani väinadesse? Anna aru, välisminister!

Kui naftavedu korralikult piirama ja takistama hakata, võib eeldada, et Venemaa püüab seda liiklust sõjalaevade kaitse all jätkata. Eskaleerib. Varem või hiljem viib see „tööõnnetuseni“. Aga Eestil, Lätil, Leedul, Poolal, Saksamaal, Taanil, Rootsil ja Soomel on valida ainult väga halva ja halva stsenaariumi vahel. Tegevusetus (mis niikuinii moraalitu) toob kaasa mastaapse keskkonna­katastroofi – aja küsimus. Läänemere sulgemine Venemaa väliskaubandusele (mööndusega, et toitu ja ravimeid võib siiski vedada) suurendab sõjalise ja Venemaa laevade uppumisega lõppeva intsidendi tõenäosust, seega samuti keskkonnakatastroofi võimalust. Aga kogu Venemaa Balti sõjalaevastik ei suuda uppudes sama palju keskkonnareostust välja paisata kui üksainus hiigeltanker. See teeb valiku ja otsustamise õige lihtsaks, kui ei taha ajalukku minna Läänemere mõrvarina. Otsustaja saab kolm magusat kommi korraga: vastase alandamise, tema rahast lagedaks tegemise ehk võidu ses sõjas ning tagatise, et elu on Läänemere ääres võimalik aegade lõpuni.

* Lõpparve Peeter Esimesele. – Sirp 22. IV 2022; Bensiin ja tikud. – Sirp 15. III 2024.