Pingul vibu

TRISTAN PRIIMÄGI

Tänavune sügis pakkus Tallinna filmihuvilistele võimaluse osaleda kinematograafilises geopeituses pealkirjaga „Märka Kim Ki-duki“. Edu saatis suurema tõenäosusega neid mängijaid, kes otsisid Solarise keskuse kandis või vanalinnas. Nagu ka mina, kes ma vanalinna tänavanurgal juttu ajasin, kui natuke äraeksinud ilmega Kim mööda jalutas. Pärast sekundist pausi, kui maailm korraks seisma jäi, rahunesin maha. Mis ma talle ikka järele jooksen? Meil oli ju intervjuu kokku lepitud, äkki on liiga pealetükkiv end tänaval tutvustama rutata. Härra lükkas küll meie jutuajamise edasi detsembri algusse, et siis on rahulikumad ajad, ja lubas kindla peale, et kohtume … Aga ilmselt ei saa iga lubadust pidada isegi Kim Ki-duk. Surma kondine sõrm segas vahele ja keeras uue lehekülje.

Vastutasuks oma (loodetavasti ida kultuuris vastuvõetava) imetluse eest oleksin ma ilmselt saanud temalt teada, et ta tuli siia filmima oma uut filmi „Pilved, vihm, lumi ja udu“, mille eeltööd oli siin tehtud augustist saadik ning võtted olid planeeritud järgmisse kevadesse. Filmi kirjelduses seisab: „Minagi tunnen puudust oma noorusaegadest, kui olin 20ndates eluaastates. Ometi tegin nooruses palju vigu. Kui peaksin nooruse tagasi saama, tahaksin paremini hakkama saada, ent elu ei tule kunagi tagasi. Seepärast tahan teha just sellise filmi. Noored inimesed ei tea, milline tulevik neid ees ootab. Tegin loo noores ja vanas eas sega­paaride abil. Pilv kehastab unistusi. Vihm kehastab kurbust. Lumi kehastab valu. Udu kehastab und. Kogu meie elu on vaid üürike unenägu.“

Kim Ki-duk oli üks tõeliselt suurtest režissööridest, kes ei lakanud iialgi otsimast uusi võimalusi end mugavus­tsoonist välja tõugata. Tema tegelaste eksistentsiaalsed kannatused peab kaasa tegema ka vaataja. Kim Ki-duki maailm on julm paik, kus ülekohus ei pruugi saada teenitud palka ega headus teenitud tasu. Asjad võivad muutuda, aga ei pruugi, ammugi siis veel paremuse poole.

Retrospektiiv „Kim Ki-duk 60. In memoriam“ Artises 16. – 22. detsembrini. 

Ki-duk on toetunud julgelt nii budismile kui ka kristlusele. Tema filmides, nagu „Kevad, suvi, sügis, talv … ja kevad“, „Samaaria tüdruk“¹ või „Pietà“ (2012) pole keeruline näha viiteid mõlemale. Ki-duki suhtumine usku tundub olevat religiooniülene: usk on seepärast, et ta on. Ja tundub ka, et inimesele seda luksust ei lubata, et saaks vastutuse lükata ükskõik kelle kõrgema peale. Endas tuleb ikka ise selgusele jõuda. Raskustega võitlemisel on abi ainult sellest, kui leida tormi­silm enda sees. Kui ka ümberringi möllab orkaan, on kuskil sisimas olemas rahupaik, kus asjaolusid muutmata need omaks võtta.

Kim Ki-duki retk Eestisse on olnud otsekui palverännak. Osalt oli see ette võetud põgenemiseks vägivallasüüdistuste eest Koreas, osalt otsimaks taas kaduma läinud muusat, kelle ta oli suutnud vaimse rituaali abil esile manada kümmekond aastat tagasi täispika psühhoteraapiaseansiga dokumentaalfilmis „Arirang“ (2011).

Jäägu Kim Ki-duki meenutama ta suurepärase filmi „Vibu“² lõppsõnad: „Jõud ja kaunis kõla, nagu pingul vibu. Ma tahan niimoodi elada kuni surmani“.

1 „Bom Yeoareum Gaeul Gyeoul Geurigo Bom“, Kim Ki-duk, 2003; „Samaria“, Kim Ki-duk, 2004.

2 „Hwal“, Kim Ki-duk, 2005.