Pisarate ilu

KARIN PAULUS

Nõukogude ajal oli kättesaadava ilu ja armastuse etalon Bahtšisarai Pisarate purskkaev. Selle olla teha lasknud khaan oma ühe noorelt surnud naise mälestuseks. Veenire voolas mööda valgeid marmorkausikesi, kujustades vaatajale meelepäraselt kas leina ja seda, kuidas aeg haavad parandab, või siis seda, kuidas väikesed piisad kivisse augu õõnestavad. Menukaks on purskkaevu siiski teinud hoopis Aleksandr Puškini romantiline poeem. Teine Krimmi tõmbenumber oli Pääsupesaks (Schwalbennest) kutsutud loss otse kaljunukil. Nii ilus ja eksootiline! Minu ema oli toona iseõmmeldud valge kasuka ja valgete importsaabastega ka väga ilus – sanatooriumis peeti teda Alla Pugatšovaks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kas ilu rahvalik mõõde päästab maailma?

Ilusa elu jaoks pole tegelikult palju tarvis. Mustamäe bussid on jätkuvalt paksult täis õnnelikke naisi – nemad tulevad Lidlist. Tuttav Lauri ütleb, et sakslased on õpetanud meid palvetama, kirjutama ja laulma, nüüd ka ostlema. Kõik ainult maarahva enda huvides! Tõele au andes on kogu see Saksa keti kaua säiliv euroalustel õnn muidugi põhiliselt pärit Poolast.

Ilusat elu pakutakse ka teistes linnades. Olen hiljuti külastanud ka kaht ülesvuntsitud häärberit: Viljandi Schloss Fellinit ja Friedheimi villat Haapsalus. Viimane on mõeldud peamiselt jõukamale ja ilmselt pigem teises nooruses Vene turistile. Seega on toad praegu muidugi tühjad. Kuna Haapsalu peatänav on juba ligi aastake olnud üles songitud ja puud maha võetud – paljude kohalike meelest toredasti valgusküllane! – , siis pole siin ka kodumaisel külastajal just õdus patseerida. Mis sest, et enam ei pea otsima söögikohtade kohta teavet sellistest gruppidest nagu „Tõendita …“. Mõlemad butiikhotellid annavad hästi teada, milline on laiem arusaam kaunidusest ning jõukusest. Viljandi luksus avaldub näiteks supreme-kaheinimesevoodis, LED-teleris ning Molton Browni sarja vannitoatarvikutes, mida kasutab ka Briti kuninga­koda. Kroonlühtrid on lossi omanik Viktor Siilats aga soetanud otse Murano klaasitehasest, vahendab Kroonika. Ilu pole midagi metafüüsilist, vaid ikka konkreetne: kaunis on tüdruk ja kaunis on hobune või vaskvann, nagu Viljandis.

Ometi on kohe päris ilus, et suudetakse nutta ukrainlaste pärast ja muidugi pakkuda ka abi. Tuleb möönda, et eepose mõõtu sõjapiinad on heroilisemad ja ka telegeenilisemad kui näiteks puusaliigese vahetamist ootava mammi kannatused. Siiski on ehedas ning ka põhjendatud kurbuses rohkem ilu kui taaslavastatud öölaulupidudes. Ehk võivad pisarad uuristada ka kivinenud režiimi augu? Võime ju tahta, ei oleks võtta üks söakas inimene, kes ei karda, nagu Juudit või miks mitte Greta Thunberg. Tegelikult on ikka vaja laiemat meelsust või õieti meeleparandust. Hästi sööma, reisima ja butiikhotellis peatuma harjunud keskklass ning rikkamad on jätnud nii naabrite juures kui ka meie kodutanumal vaesemad maha. Pole mõtet kurjustada mitte nii varmalt appi tõttava muukeelse ja vaesemaga või sildistada ka kohalike kasijaid whatabout’ismi sildiga. Kolmkümmend aastat on riik istunud käed rüpes ja koos edasimineku asemel keelelise inforuumi erisust ja segregatsiooni süvendanud. Kes tegi? „Ise tegi,“ saame kükloobi kombel vastata. Erilist kasu pole praegu ei Venemaa kodanikelt relvalubade äravõtmisest ega päeva pealt eesti keelele üleminekust.

Loodetavasti vaid hetkeks on läbi head ajad, kus saba on kohev ning vaba, kostub meeskoori viimset korinat ja traditsioon täiuse saavutab, nagu on kirjutanud Vahur Afanasjev kogus „Tuulevaiksed aastad“. Elu sumedust aitab ehk paremini hoida pisaratest võrsunu, vähem ebavõrdne ruum ja kultuur laiemalt? Milline on kättesaadav ilu? Kas see peaks olema just Lidl, ma ei usu. Pigem ikka mõni põõsas või puu või lausa park. Või siis odav üürikorter mitte Lasnamäel või Maardus, vaid Kalamajas või Karlovas. Või kas või veidi odavam näitusepilet. Pideva õuduse tõttu nutust olemist kergendab tunne, et sind pole jäetud päris ripakile. Õrnus pole häbiasi.