Pole halba ilma, on vaid kehv linnaruum

MERLE KARRO-KALBERG

Norrast pärit ütlus „Det finnes ikke dårlig vær, bare dårlige klær!“ ehk „Pole halba ilma, on vaid vale riietus“ läheb ikka käiku, kui mõni ei taha väljas olla või kipub vihma, lume või rõskuse üle liialt kurtma.

Ütlus sobib pisut ümbersõnastatuna ka linnaruumi kohta. Mitu korda aastas võib meid tabada mõte, et pole midagi ebameeldivamat kui õue minna. Kord on erakordselt vihmane, siis ekstreemselt kuum, seejärel ebaharilikult külm või nii tavatult palju lund, et sahad ei suuda olukorda kontrolli all hoida. Seejärel valitseb aga tavapärane kehv suusa­ilm ehk vihma ja lörtsisegune niiskus. Pimedus saadab kogu seda virvarri suurema osa ajast nii ehk naa.

Virisemise asemel võiks aga ehk moodsa positiivsusega küsida, kuidas linnaruumis kogu see paratamatus hoopis enda kasuks pöörata ja vihmast ning lumest oma kaubamärk vormida. Paaril päikeselisel päeval tehtud rannapildid riiki tutvustaval veebilehel on kaunid küll, kuid tegelikkus on ikka enamasti teistsugune.

Eeskuju tasub näiteks võtta Göte­borgist. Selles Rootsi suuruselt teises linnas on seatud eesmärk olla maailma parim vihmane paik. Endale on esitatud küsimus: kui linnas on ligi poole aasta jagu vihmaseid päevi, siis kuidas pöörata see häbenemise asemel enda kasuks? Mida eesmärgi täitmiseks ja küsimusele vastamiseks siis tehakse? Näiteks ei püüta vihmavett iga hinna eest tänavate alla torudesse ajada. Selle asemel kavandatakse mänguväljakud, mis muutuvad eriti lõbusaks imedemaaks just vihmastel päevadel: mängida saab pori ja veega, jälgida, kuidas vesi voolab ja maapinnale teed uuristab.

Vaadata võib ka Vancouveri poole, kus sajab 160 päeva aastas. See Kanada linn turundab ennast muu hulgas vihmale viitava kalambuuriga – Raincouver. Näiteks 2019. aastal viidi seal läbi avalik ideekorje-võistlus „Elu vihmavarju all“ („Life Between Umbrellas“), mille käigus linlased pakkusid lahendusi, kuidas võtta vesistest päevadest linnaruumis maksimum. Ühes võidutöös pakuti välja katta Vancouveri üks väljak läbipaistva varikatusega, mis suunab vihmavee väljaku keskele vihmaaeda. Teises töös aga pandi ette tuua looduses voolav vesi ehk jõed ja ojad, mis on viidud maa alla peitu, tagasi maa peale ja kasutada vett tänavate ilmestamiseks.

Talvise linnaruumi kujundamisel on põhjust jälle Kanada poole vaadata. Winnipegi linnas on juba 2009. aastast käimas projekt „Soojad hütid“ („Warming Huts“), mille käigus püstitatakse talvel kinni külmunud jõe jääle põneva vormiga väikesed installatsioonid, mis võivad, aga ei pruugi pakkuda peavarju, kuid annavad kindlasti hingesooja ja valgusmängu või arhitektuurilahendusena ka elamuse. Nii luuakse talvel avalikku ruumi hoopis juurde: seda jääkaanega kaetud omanäolist paika, kust avanevad linnale hoopis teistsugused vaated, suvel ju pole.

Millest siis pihta hakata, kui kohe tervet rehkendust teha ei jõua ehk kogu linna valguse, vihma või lume vaatenurgast strateegiliselt läbi mõelda? Alustada võib ka väikestest asjadest. Meeleolukas valgustus, lumelinn, uisuväljakud (ka tasuta kasutamiseks) on olulised, kuid eelkõige on vaja meeles pidada, et linnas elavad inimesed, mitte bussid, autod või tõukerattad. Lumesajusel päeval tuleks esmalt lükata puhtaks kõnni- ja jalgrattateed ning alles seejärel mootorsõiduki rada. Kui linnaruum on kutsuv, mänguline ja elamuslik, pole mingi mure kapinurgast üles leida karupüksid, vatijoped, villased sokid ja kummikud ning tõdeda, et halba ilma pole tõesti olemas.