Porikuu kestab kevadeni

Kui valimiskampaania muutub räpaseks, kannab kahju kogu ühiskond.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ühel päeval seisis ajalehes teade, et keskaeg on tagasi ning pealinna keskväljakul hakatakse jälle korraldama kõlbluse vastu eksinute avalikke hukkamisi, toredaid meelelahutuslikke ettevõtmisi, mis pakuvad tujutõstvat vaheldust masendavale argipäevale. Kulgeb ju inimelu sünnist surmani külma, nälja ja taudi koordinaatteljestikus. Lihtrahvas väljaspool ühismeedia mülkaid eriti ei innustunud, küll aga kogunesid turuplatsile tema valitud esindajad, sündsuse ja moraali mõõdupuu volitatud hoidjad. Suurematel olid kaasas suuremad, väiksematel väiksemad kivid, millega pilduda häbiposti pandut. Pärast seda, kui esimene kivi oli lendu läinud, ei küsinud enam keegi süü või süütuse kohta, sest kivide lendamine iseenesest juba ongi süüd tõestav fakt.

Nädalaga ei ole kivid otsa saanud, aga küll nad lõpuks saavad. Või kui ei saagi, siis küllap leiab oma kangelasteo üle uhke ajaleht järgmise ohvri, keda platsile tirida. Ideaalmaailmas on kõigi inimeste, kes tegutsevad avalikkuse tähelepanu all, eraeluga kõik korras. Tegelikkuses tuleb aga perekonna purunemist, elukaaslase vahetamist, üleaisalöömist ette nii liberaalil kui ka konservatiivil. On ette tulnud ka neil, kes praegu usinalt näpuga näitavad ja on lasknud vist kõrvust mööda Mihkel Kärmase meeldetuletuse, et „ajakirjanikud sageli teavad delikaatset, isegi pikantset informatsiooni ka nende­samade kriitikute enda mineviku kohta“. Igaüks võinuks enne suu avamist endale esitada küsimuse „kas mina võiksin olla järgmine?“, aga väga paljud jätsid oma võimaluse vaikida kasutamata. Mida see kõneleb nende inimliku palge kohta? Kui Marko Mihkelsoni poliitikast väljaheitmine õnnestub, hakkab see mõnele erakonnale ja võitlejale tunduma kordamist väärt võiduna (seda enam et tegu ei ole esmakordse aktsiooniga). Kui kord on tõendatud, et ajakirjandust saab konkurentidega arveteõiendamiseks mugavalt ära kasutada, püütakse seda teha ikka uuesti.

Riigi-, aga ka meediajuhtide kohustuslik oskus peaks olema suutlikkus näha üksikasjadest kaugemale, üldistada, hinnata õigesti sõna kaalu, põhjuste ja tagajärgede seoseid. Sõltumata sellest, kas, millal ja kuidas raugeb meediakära ning armistuvad Mihkelsoni ja tema pere eraelulised haavad, jäävad juhtunu negatiivsed tagajärjed ühiskonda mõjutama pikaks ajaks. Need probleemid, mitte üksikisikud, ütlused või fotod, väärivad arutelu ja lahenduste otsimist, olema fookuses.

Kui Eestis pandaks rahvahääletusele küsimus, kas inimesed eelistavad keskaegset ühiskonnakorraldust valgustuse ja humanismi ideedel rajanevale, võidaks loodetavasti viimane variant. Vähemasti 30 aasta eest, kui hääletati põhiseaduse üle, oli see nii. Sellesse ühiskonnamudelisse kuulub lahutamatult ka vaba, oma mõjuvõimust ja vastutusest teadlik ajakirjandus. Mihkelsoni küsimuses kukkus osa ajakirjandusest aga lootusetult läbi, eriti peatoimetaja Priit Hõbemäe jutu järgi „Euroopa parimaks meediamajaks“ pürgiv suurim ajaleht Postimees.

Meediakriitikud (Rein Lang ja Väino Koorberg saates „Olukorrast ajakirjanduses“ ning Ragne Kõuts-Klemm Eesti Päevalehes) on visanud õhku õigustatud kahtluse, et Postimees tegutses räpastel parteipoliitilistel motiividel. Muidugi ei saa seda lõpuni tõestada, panna Posti­meest esitama tõendit, et innustus ei tulnud lehe lemmikerakonna Isamaa intriigimeistritelt. Aga see versioon on usutav ja seda toetab ka kiirus, millega partei propagandist, nüüdseks kiiduväärselt Kuku raadio eetrist kõrvaldatud Kalle Muuli teemale kütet lisama asus.

Reegliteta mängus keelde ei ole ja kõik lõpetavad mülkas.

Piia Ruber

Esiteks on Postimees tegutsenud juba pikemat aega varjamatult partei häälekandjana. Teiseks viitab varjatud madalatele tungidele peatoimetaja loo avaldamisele antud väga otsitud põhjendus. Päästja Hõbemägi hoidis ära suure julgeolekuohu ja Eesti riigi kokkuvarisemise – tõesti või?! Kurb, kui suure lehe peatoimetaja paljastab, et ei tea, mis asi on julgeolek ning kuidas on Eesti riigivõim üles ehitatud. Veel halvem aga, et peatoimetaja tegutsemine on lehe seisukohalt enesehävituslik. Hulga seniste lugejate silmis läks Postimees üle lubatavuse piiri, purustas usalduse, suurendades sellega majanduslikku allakäiku ning ohtu muutuda parteiliseks nišiväljaandeks.

Lisaks määris peatoimetaja tegevus ebaõiglaselt nii mõnegi temaga südames erimeelse alluva näo. Need vaesed hinged peavad nüüd kannatades vaikima või õigustamatut truualamlikult õigustama. Majandusliku lõppkahju kannab lehe omanik, mitte toimetajad. Üldkahju aga kuulub ühiskonnale, mille normaalseks toimimiseks on tugevat, sõltumatut ja tasakaalustatud kvaliteet­ajakirjandust hädasti vaja. Postimehest jäänud tühimikku ei ole lihtne täita, seda enam et tegu on meie kultuuriloo ja rahvustunde skeletis „Kalevipoja“, laulupeo ja Tammsaarega võrdväärse kandetalaga. Kust saadi õigus selle kaubamärgi mäkerdamiseks ning kuidas kavatseb peatoimetaja kunagi teispoolsuses Jaan Tõnissonile silma vaadata?

Ajakirjanduse niigi soovitust väiksem usaldusväärsus on saanud järjekordse hoobi. Sõltumata sellest, kas Isamaa erakond oli afääriga kuidagi seotud või mitte ja kas usin teener luges peremehe soove tema silmadest valesti, on raske näha, millist kasu võiks juhtumist pikemas perspektiivis saada partei või konservatiivne maailmavaade. Miks peaks hääle andma (oletatavalt) keelatud võtteid kasutavale seltskonnale? Aga nagu vaba ajakirjandust, on ühiskonnale toimimiseks kindlasti vaja ka konservatiivseid vaateid esindavat erakonda, vastasel korral on poliitikapõld poolik.

See põld on imelik niigi. Juba aastaid valitseb seal segadus küsimuses, kes sobib poliitikuks ja kes mitte ning kes ja millise mõõdupuu alusel seda otsustab. Üksteist kõlbmatuks kuulutavad rahvaesindajad näivad olevat sootuks unustanud, et igaüks neist on ametis eeskätt valijate tahtel ja natuke on siin mängus ka oma erakonna juhid, kes valimis­nimekirju kokku panevad. Seega, selle üle otsustamine, kas keegi sobib või ei sobi riigikokku, ei ole riigikogu liikmete n-ö siseasi ega üldse arvamiskõlbulik küsimus, sest mida tahes üksteisest ka ei arvataks, midagi tagajärjekat riigikogu otsustada ei saa. Kogu arvamine jääb tühjaks müraks, kuni riigikogu ei kehtesta seadust, mis näeb ette, et korra kuus saavad riigikogu liikmed täiskogul õiguse ühe, hetkel kõige ebameeldivama kolleegi enda hulgast välja hääletada.

Aga kui siiski arvatakse, siis peaks ka selgitama, millele arvaja järeldused toetuvad. Seal on rida nüansse, millest segaduses valija peaks ka aru saama. Näiteks on poliitikkonnas inimesi, kes võivad vabalt kuuluda riigikokku, aga millegipärast ei kõlba ministriks. Või siis on nad talutavad riigikogu lihtliikmena, aga kõlbmatud juhtima komisjone või fraktsioone. Millise salajase moraalinormistiku järgi seda mõõdetakse? Kui ei ole normi, ei saa olla ka kõrvalekallet sellest.

Arvamusavaldused Mihkelsoni juhtumis näitavad midagi hoopis vastikumat ja tõsisemat. Nimelt signaliseerivad hukkamõistjad valmisolekut konkurentide avalikuks šantažeerimiseks põhimõttel: kui panete selle või teise kandideerima, laseme meie laimul lennata. Määrituid ja määrdunuid on igas erakonnas. Valimiskampaania toimub ühes ruumis: seal ei ole kahte eristuvat maailma, kus ühes käib reeglitega ja teises reegliteta mäng. Kui üks või kaks on valmis nn räpaseks kampaaniaks, muutub see sunduslikuks kõigile. Viimasel nädalal öeldu ja toimunu alusel just räpase valimiskampaania me sedapuhku saamegi. Unustagem maksud ja seadused, sest saabumas on porirahe aeg. Muretsema ei pea niivõrd selle pärast, mis juba öeldud ja tehtud, vaid selle pärast, mis veel tulekul. Ilus ei saa see olema.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht