Raha võidab lõpuks alati

Vahendid peab valima vastavalt eesmärgile, aga mitte vastupidi.

KAAREL TARAND

Ametlikel andmetel kavatseb Venemaa tänavu Ukrainas vallutussõja pidamiseks kulutada kolmandiku oma riigieelarvest, umbes 10 triljonit rubla ehk hetkekursiga ligikaudu 140 miljardit USA dollarit. Iseasi, kas see raha ka tegelikult kokku tuleb, sest eelarves eeldatakse optimistlikult aasta inflatsiooniks 5%, sisemajanduse kogutoodangu kahanemist vaid 1% võrra ning Venemaa põhimargi, Uurali nafta aasta keskmiseks hinnaks 75 dollarit barreli eest. Just nafta ja maagaasi ekspordi müügitulu peaks olema Moskva ootuste järgi ligikaudu sama suur (9 triljonit rubla) kui aastane sõjakulu ja seda oodatakse mullusega võrreldes 20% vähem.

Ootus on vähemasti senise pildi järgi ebarealistlik. Sel nädalal oli Venemaa sunnitud naftat müüma kaugelt alla lääneriikide kehtestatud hinnalae (barreli eest saadi alla 40 dollari), mis tähendab, et iga päev jääb pool sõja­pidamiseks mõeldud raha puudu. Kuna ostjate poolel lääneriike enam ei ole, sõltub Venemaa aina enam kolmest põhiostjast: Hiinast, Indiast ja Türgist. Neist ükski ei ole loomulikult ses olukorras kehv kaupleja ning dikteerib hinda edaspidigi. Venemaale jäänud ainus viis hinna kergitamiseks on tootmise vähendamine mahus, mis tekitaks maailmaturul defitsiidi. Aga sinna juurde peab kindlasti kuuluma ka võim takistada naftariikide kartelli OPEC tootmismahtu suurendamast. Kui eeldada, et Uurali nafta hinnaks jääb edaspidigi ligikaudu pool maailmas enim kaubeldud Brenti toornafta omast, peaks Venemaa poolt vaadates olema Brenti nafta hind 150 dollarit barreli eest – tase, milleni ei ole maailma naftakaubanduse ajaloos kunagi jõutud. Näiteks Reutersi agentuuri küsitletud analüütikute keskmine pakkumine 2023. aastaks on kõigest 89 dollarit barrelilt.

Printsiibil, et valmis peab olema halvimaks, peaks Ukrainat toetavate riikide koalitsioon valmistuma kulutama sama palju, kui kavatseb kulutada Venemaa. 140 miljardit ei ole midagi utoopilist, kõigi toetusliikide summa küündis selle lähedale ka möödunud aastal. Hõlmamatult suured arvud saab kodule lähemale tuua. Majanduse kogumahu järgi proportsionaalselt panustamise puhul oleks Eesti maksta kõigest umbes tuhandik ehk 140 miljonit või siis ligikaudu 100 eurot elaniku kohta. Seda ei ole palju, mullu suutsime spetsiaalset sõjamaksu kehtestamatagi välja panna rohkem kui topelt, ka kõige tagasihoidlikuma hinnangu järgi üle 300 miljoni. Võrdluseks, Venemaa peab igalt oma elanikult suutma sõja jätkamiseks koorida arvestuslikult 1000 dollarit aastas ja lisaks korrutama selle varastamise koefitsiendiga.

Rahaliselt läheb olukord Venemaa jaoks iga päevaga hapumaks. Seda ei tunnista ainult radikaalpatriootilised sõja­blogijad, vaid ei salga enam ka Moskva ametlikud propagandakanalid. Vaid üks näide: Moskvas asuva maailma relvakaubanduse analüüsikeskuse juht Igor Korotšenko tõdes agentuuri RIA Novosti vahendusel, et ei ole vähimatki mõtet eeldada Ukrainale uute ja aina kõvemate relvade tarnete vähenemist või katkemist. Pealegi on sõja vajadusteks häälestumas kogu läänemaailma, eeskätt aga USA relvatööstus, mis, kui käima läheb, suudab juba suveks Venemaa oma platsilt täielikult välja konkureerida. Kuigi Venemaa pimestatud juhid seda ei usu, võtab arvutada oskajate hulgas maad teadmine, et kui Venemaa ei võida seda sõda lähikuudel, siis ei võida ta mitte iial.

Selge, et USAs ei ole kavatsust otse ja omadega sõtta minna ning kehtestada tööstusele sõjaseadused, nagu tegi president Roosevelt maailmasõja pidamiseks. Küsimuse all ei ole aga see, kas sõjalist tootmist järsult suurendada, vaid kui kiiresti ning millise rahalise garantii peaksid riigid ettevõtetele andma. Õige ka. Ettevõtja tahab ju kindlust, et näiteks investeering uue tankide või lennukite tootmisliini püstipanekuks end mõistliku aja jooksul ära tasub, aga mitte nii, et esimese tuhande tanki tootmise järel on sõda järsku läbi, rohkem tellimusi ei tule ning liini peab demonteerima ja investeeringu suurema osa korstnasse kirjutama.

Teadlik tarbija loomulikult tahab teada, millise kvaliteediga kauba ta oma 100 euro eest saab. Selles osas ei valitse Ukrainat toetavas maailmas veel üksmeelt. Milline on eesmärk, milline täpselt tulemus, mis saadakse kulutuste eest kätte kohe ja mis kaugemas tulevikus. Aeg on näidanud, et esialgsest hirmust on vaba maailm üle saanud ja juhid välja roninud eskalatsioonilõksust, millesse kukuti aktiivsõja alguspäevil. Iga järjekordne relvatarne, ukrainlaste koolitamise, Ukraina eelarvele finantsabi ning rahvale humanitaarabi andmise otsus on Venemaa silmis niikuinii eskaleerimine, millele ta küll püüdis inforindel vastu panna mõttemängudega massihävitusrelvade kasutamise teemal, kuid on sellestki nüüdseks loobunud.

Eesmärgi sõnastamise suid on palju ning seetõttu ei ole saabunud ühemõttelist selgust. Soovitud tulemust defineerimata ei ole aga võimalik joonistada täpset teed selle saavutamiseks ning seda ka läbi arvutada. „Kulutame nii palju, kui vaja, ja nii kaua, kui vaja“ ei kõla just vastutustundliku riigirahanduse ja ettearvatava eelarvepoliitikana, mida kõigi vabade riikide maksumaksjatel on õigus oma valitsuselt nõuda.

Kaudselt on eesmärgina kõlanud režiimivahetus, aga see on pigem lootus imele, mille juhtumist ei saa valitsused korraldada ega ka eelarvestada, kui jätta kõrvale iseenesest suhteliselt odav atentaat või terroriakt. Küllap režiimivahetus võimu isikkooseisu tähenduses millalgi juhtub, aga Venemaa pikas ajaloos puudub näide, mille alusel arvata, et vahetuvad inimesed võimukorraldust püsivamalt muuta tahaksid või oskaksid. Meelt muutma võiks nad panna ainult see, kui neilt valitsemiseks vajalikud ressursid ära võtta ning nad aastakümneteks välismaise relvastatud järelevalve alla jätta. Ka maailma suurimatest ja tõhusaimatest sanktsioonidest jääb selle saavutamiseks napiks.

Ma ei tea, kellele on suunatud kõik veidrad ja segasevõitu mõttekäigud, millest aimub võimalus, justkui võiks Ukraina piir Venemaaga joosta kuskilt mujalt, mitte ametlikult kehtivat ja rahvusvaheliselt tunnustatud joont mööda. Niisuguse mõttesuuna järgi ei saa juba tehtud ja veel tehtav sõjainvesteering end kuidagi ära tasuda ning mõjub peaaegu et reeturliku poolevahetusena. Ukrainlaste tahte vastaselt neile uue riigipiiri tekitamiseks kiireim tee olekski ju hoopis Venemaa, mitte Ukraina igakülgne toetamine sõjas.

Eesmärgil nimega Ukraina võit on lihtsad ja mõõdetavad tunnused. Need on, et Ukraina territooriumil ei ole ühtki okupanti, Venemaa on lõpuni relvitustatud ja alla kirjutanud kapitulatsiooni­aktile, kõik tuvastatavad sõjakurjategijad on mitte ainult kohtu alla antud, vaid ka süüdimõistva otsuse saanud. Riigijuhid, kes eesmärki nii sõnastada ei suuda, võiksid parem suu kinni hoida, et mitte oma udujutuga segada planeerimist, arvutamist, raha kogumist, väljamaksmist ja põhjendatud, eesmärgipärast kulutamist.

Kui mõnel heategevuslikul koos­viimisel lastakse kaabu või korjanduskarp ringi käia, mõjutab head tulemust kõige rohkem esimene annetaja. Kui ta paneb münte, annab see võimaluse teistelgi koonerdada. Kui viskab soliidse paberraha, on igal järgmisel annetajal ebamugav vähem panna ja saak tuleb kokku rikkalik. Seega, kui Eesti peaminister järgmisele Ukraina toetajate tippkohtumisele läheb, võtku aga kübar kaasa ja lajatagu sinna demonstratiivselt meie seekordne paarsada miljonit seemneks sisse. Päris Kassiaru Jaskana ei pea just laiama ja kõiki varbavahesid krabisevaid katariinasid täis toppima, aga miks ka mitte, kui see tulemuse tagab. Raha on raha, ükskõik, kas see antakse südame või häbi sunnil.