Rahavanker sõidab kultuurita

Õiglase töötasu maksmine on kohustus, mitte läbirääkimiste küsimus.

KAAREL TARAND

Ühe teema riigis käib ainult üks jutt korraga. Avalikkuse ja ajakirjanike innuka kaasaelamise saatel tegeles võim kogu kevade ja suve järgmise presidendi ametissepaneku ettevalmistamisega nii intensiivselt, et selle sebimise kõrval kahvatus ühe laomajandusliku erandiga isegi koroonakriis, rääkimata siis iga ministeeriumi ja seda juhtiva ministri kohustuslikust põhitegevusest. Riigikontrolör teatas teisipäeval, et parlamendis seadusena jõustatud riigieelarve on nii arvutuste kui ka sisuseletuse poolest läbinisti mäda. See oli pomm, mille plahvatust ei summutanud täielikult presidendivaliminegi.

Asjaosalised ja vastutajad tunnistasid kiirelt oma vigu ning lubasid meelt parandada. See saab juhtuda siiski millalgi kaugemas tulevikus, mitte tänavu, mil valitsusel on riigieelarve seaduse eelnõu kokkupanekuks ning riigikogule esitamiseks jäänud vähem kui kuu aega ning terve suve viiuldasid koalitsioonierakondade juhid ja ministrid ritsikatena presidendivalimise koondorkestris. Olukorra teeb hapramaks fakt, et juba paar kuud täidab valitsuses rahandusministri kohta kohakaasluse alusel justiitsminister. Just rahandusminister on riigieelarve koostamise hing ning kolleegide piitsutaja.

Inimesed, kelle toimetulek ja talle tööd andva asutuse või ettevõtte käekäik sõltub riigieelarvest, on suvi läbi oodanud kevadiste kärpeplaanide sõnumitest pisut paremaid. Mida päev edasi, seda lootusrikkamalt. Nädala alguses teatas statistikaamet lausa pöörasest, 12,9% suurusest majanduskasvust teises kvartalis. Mõni päev varem anti teada, et Eesti keskmine brutokuupalk on tõusnud 1538 euroni, mis on aastatagusest üle 100 euro rohkem. Igakuine maksulaekumine teeb aina uusi rekordeid. Majandusanalüütikud on täheldanud ka tarbimise kiiret kasvu, kusjuures see ei ole vähendanud pandeemia ajal rekordsuureks kuhjunud säästu- ja hoiuraha inimeste pangakontodel, vaid kulutatud on nn jooksvat tulu. Peagi algab teise pensionisamba purustamisel tekkinud kildude väljamaksmine ja eks tarbimisse liigu lõviosa sellestki. Tarbimispeo hoog seega ei rauge, mis sest, et kasvanud nõudlus on andnud hoogu ka hinnatõusule.

Põhiseaduse preambulis millekski eriti tähtsaks nimetatud kultuuri alal töötajate osa sellel peol on kõrvaltvaataja roll. Näeme, tunneme kadedust ja elame teadmatuses. Haridus- ja teadusminister Liina Kersna on korduvalt ja viimati sel nädalal avaldanud, et kavatseb oma valitsemisalas riigi keskmisega võrreldes lubamatult madalale tasemele vajunud õpetajate palga tõstmise eest valitsuses võidelda. Märtsis vastas kultuuriminister Anneli Ott Sirbi küsimusele kultuuritöötajate palgatõusu kohta: „Ma ei ole öelnud, et kultuuriministeerium seda ei taotle. Aga liigume samm-sammult ja praegused prioriteedid on olnud kuskil mujal. Ma ei väida, et see ei ole vajalik, ja see on kindlasti üks arutelu teema.“

Küllap on prioriteedid endiselt kuskil mujal, sest ühtki avaldust kavatsuse kohta riigieelarvest kultuuritöötajate palgatõusu taotleda ei ole kultuuriminister seni teinud. Ka juba 30 aastat traditsiooniline läbirääkimine ja kokkuleppe sõlmimine kultuuritöötajate ametiliiduga („arutelu teema“) on olnud konarlik, kui mitte olematu. Septembris on neid asju juba hilja ajada, sest alati ja igal juhul küsivad ministeeriumid juba kevadeti kuludeks rohkem raha, kui jagada on, ning viimasena valitsuse laua äärde jõudnu jaoks ei ole seal enam punast pennigi järel.

Pealegi, arutada ei ole samuti suurt midagi. Kuigi parlamendis kinnitatud kultuuripoliitika põhisuunad aastani 2020 – seal on sõnastatud eesmärk viia kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalk riigi keskmise palga tasemele – enam ei kehti (ja eesmärk jäi saavutamata), asendab seda nüüd uus, mis valitsuses heaks kiidetud ja riigikogule lugemiseks saadetud.

Dokumendis „Kultuuri arengukava 2021–2030“ on palgateema sõnastatud teisiti ja hägusemalt, kuid „mõõdik“ on siiski olemas. Valdkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk peab jõudma Eesti keskmisega võrreldes 2019. aasta 82% tasemelt 90%ni aastal 2030. Eesmärgi saavutamiseks peab kultuuri­sektoris keskmine palk igal juhul kasvama kiiremini kui muudel elualadel.

Tartu ülikooli majandusteadlaste teadusprojekti Inwege projektsiooni järgi on 2030. aastal keskmine palk riigis 2315 eurot, seniste arusaamade järgi peaks siis sama suur olema ka kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk avalikus sektoris. Kõigi kultuuri alal töötavate inimeste keskmine aga peaks ulatuma 2084 euroni. Kui liikuda eesmärgi poole võrdsete sammudega, sest nii on lõpus suhtarvuliselt kergem, peaks kultuuriminister oma valitsemisala palgafondi igal aastal taotlema rohkem kui 100 eurot lisaraha iga kõrgharidusega palgatöötaja kohta kuus.

Ja mitte ainult, sest pelgalt miinimumpalgaga tegelemine tekitab asutustes paratamatult olukorra, kus miinimumist enam saavad ja reatöötajatest keerukamat ning vastutusrikkamat tööd tegevad inimesed tulevad alampalgalistele selg ees vastu, kui nende palgafondile seesama 100 eurot koos koefitsiendiga ei lisandu. Selline olukord mõne aasta eest juba tekkis, kui toonane kultuuriminister Indrek Saar tänuväärselt miinimumpalga suurendamise läbi viis.

Kehtivas strateegias sõnastatu järgimine on iga valitsuse ja ministri kohustus. Kultuuris on töötajate sissetuleku tagamise kohustus mitmekihilisemgi. Esiteks kuulub väga suur osa kultuuri­sfäärist avalikku sektorisse, mitte turule. Avaõiguslikud ja riigi hallatavad asutused ning riigi või omavalitsuse asutatud sihtasutused on loodud riigivõimu otsustega, välja arvatud need, mis on riigist vanemad ja hiljem selle rüppe tulnud. Asutamisel on nähtud, et tegu on riigi ülesandega ning need asutused on põhiseaduse järgimiseks vältimatult vajalikud, mitte lõbu pärast olemas. Asutuste majanduslikule vabadusele on seatud ka piirangud. Seega peab just asutaja ja peremees ehk valitsus ja parlament rahaga kindlustama, et need asutused, olgu teater, arhiiv, muuseum või kultuurileht, oma ülesandeid kvaliteetselt täita saaksid. Selleks peab inimestele nende töö keerukusele vastavat palka maksma.

Teiseks, majanduslikust küljest tähendab kõrgharidus seda, et pikemaks ajaks arvatakse ülikoolides õppijad tööturult välja, nad ei saavuta vähem haritutega samas tempos majanduslikku iseseisvust, vaid peavad sageli endale hoopis võlakoorma kaela võtma ja seda hoolimata nn tasuta kõrgharidusest. Kõrgharidusega inimeste tellijaks ülikoolidelt on lepingulisel alusel riik. Vaikimisi käib noortele haritlastele õpingute ajal tekkiva rahalise miinuse katteks kaasas lubadus, et parem haridus tagab suurema sissetulekuga töökoha, võimaluse toota rohkem lisandväärtust ning saada sellest ka õiglane osa. Erasektoris see sageli nii ongi. Ent valdkondades, milles riigivõim on küll mõistnud, et turgu ei ole, kuid põhiseaduslik kohustus ala arendada olemas, sama reegel ei kehti ja kogu pusle ei klapi kokku.

Kui väide, et parem haridus kindlustab suurema sissetuleku, peaks universaalselt paika, siis oludes, kus kõrgharidus on enam kui kolmandikul tööjõust, peaks seesama seltskond võib-olla üksikute eranditega paiknema sissetuleku poolest keskmise joonest kõrgemal. Aga ei paikne ning seda mõjutab ennekõike riigivõimu enda käitumine ning palgapoliitika. Kultuurisektoris tähendab „kõrghariduse väärtustamine“ orjanduslikke töösuhteid. Loomulikult saab iga töötaja ihne tööandja juurest minema kõndida ja võib-olla leida erialastki tegevust erasektoris. Seda juhul, kui valitsus lõpetab valdkonna ettevõtetega viimased poolteist aastat harrastatud lahti-kinni meelevallamängu.

„Tõusulaine tõstab kõiki paate,“ tavatses õpetada John F. Kennedy ja seda kordavad tänapäevani paljud juhid (ka Eestis), kes usuvad vabaturumajanduse väge üldise, kõigini jõudva heaolu tekitamisel. Aga paat, mis põhja ankurdatud ja mille kett katkemiseni pingul, tõusulaines ei kerki, vaid upub. Küllap uppujad mõistavad end päästa ja ehk ujuvad välja kuskil võõrastel randadel. Millest aga reeder ilma jääb ja mida ükski kindlustus ei korva, see olgu valitsusele nuputamisülesanne eelarvekõnelustel.