Sajandi tormi ootel

Karmi kliimapoliitika vajadus ja põhjendus on igaühel nina ees võtta.

KAAREL TARAND

Viimane torm tootis vähemalt sama palju uudiseid kui sõja taaspuhkemine Iisraelis. Tugeva tuule ja saju põhjustatud kahju alles loetakse kokku. Kindlustusseltsid ennustavad, et seekordse tormi kogukahju moodustab lõviosa kogu aasta loodusõnnetustega seotud kindlustusjuhtumitest. Võib-olla kokku tuhatkond, rahas mõni miljon eurot. Seda aga vaid juhul, kui Eestit ei taba lõppeval aastal järgmine ja tugevam torm – aga kuidas saab selles ette kindel olla?

Kolmapäevase seisuga oli tormi põhjustatud katkestuste tõttu elektrita veel umbes kolm tuhat majapidamist, millest suur osa on sügisel püsielaniketa suvemajad. Seega puudutab otsene häda tühist osa elanikkonnast. Elektrivõrgu eest vastutavale ettevõttele võib alati ette heita, et ei tehta piisavalt palju ja kiiresti, kuid arvata võib ka, et ükski kontori- või teenindustöötaja ei oleks ise võimeline paduvihmas ja pimeduses posti otsa ronima või mootorsaega akrobaatikat tegema. See on hoopis karmim töö kui ussisõdalasena samades ilmaoludes sõjamängu mängimine.

Kindlustusjuhtumid, katuste, autode ja muu inimeste loodud ning taastatava varaga seotud kahjud, annavad tormi mõjust pooliku pildi. Pigem isegi kõigest killukese. Tormil ei ole eesmärki ja ta ei ründa sihilikult just inimesi ja nende vara. Suurema osa hävitustööst teeb ta loodusvara kallal, eeskätt metsa. Inimene näeb ja teab murtud puid koduõues, linnapargis ja maantee ääres, aga mitte sügavates laantes. Eestis on igal puul ja metsatükil omanik, kuid vaevalt on kõik nad jõudnud oma metsad tormi järel üle vaadata ja kahju kokku lugeda. Mina jõudsin ning tuvastasin, et torm oli mu kümnel metsahektaril pikali pannud kümme puud ehk ühe puu hektari kohta. Olukorda meelevaldselt tervele riigile laiendades võiks öelda, et torm murdis kaks miljonit puud. Tegelikult muidugi vähem, sest tormi ei huvita noorendikud, rabad ega võsad, vaid ikka küpse metsa suured puud, mille hulga kahanemise eest on metsatööstus aastaid usinalt hoolitsenud.

Kuid ka miljon puud on väga palju. Arvestades ühe suure puu kasutatavaks mahuks pool tihumeetrit, saab öelda, et kui kogu tuule tõugatud materjal õnnestuks metsast küttepuuna välja kanda, jaguks kogu talveks toitu sajale tuhandele ahjule. Ega ju tormimurrust paremat sortimenti kui küttepuu ei saagi. Kuuse võib tuul ka juurtega maast rebida, aga männi murrab pigem pikuti pooleks ja palkmaja juppi või saematerjali temast enam kätte ei saa. Kuidas aga tormitekkeline tooraine halgudeks muutuks ja tarbijani jõuaks, sellele vabaturumajandus vastust ei anna. Kui tegu oleks lausmurruga, tuleks erametsaomanikele appi metsaühistud ja metsafirmad, aga üksikpuude mööda metsa tagaajamisel puudub äriline sisu. Ja nii neist suur osa küllap metsa jääbki.

Elurikkuse kummardajale on see rõõmusõnum. Langenud ja mädanev puu on loodusmetsa kohustuslik osa, süsiniku salvestaja ja paljude liikide uue elu häll. Metsaomanikud näevad asja aga ka majanduslikust küljest. Puud ei pruukinud langeda seal, kus kangesti tahaks just elurikkust soosida. Teiseks on tuul omaniku eest ise määranud puu kasutusotstarbe ja mitte ainult. Minu kalendrisse kirjutas torm nii umbes neli täistööpäeva, mis kulub selleks, et murtud puud halgudena riita jõuaksid. Natuke kulub ka saebensiinile ja elektrile, kuid päevad füüsilisel välitööl võimaldavad selle kompenseerida ostmata jäävate jõusaali piletite arvelt.

Häda, millega peab leppima, on vaid selles, et esiteks ei olnud mul neid lisapuid üldse vaja, oma tarbeks on neid liiga palju, kuid müügiks liiga vähe. Teiseks ei murdnud torm üldse neid puid, millele olin mõttes järgmiseks aastaks surmaotsuse langetanud. Need jäävad nüüd kasvama, kuigi metsamajanduslikust seisukohast oleks tarvilik nad ära koristada. Väikese inimese väike mure, mis siiski toidab ka mõtet, et parem oleks olnud suurem torm vägevama hävitustööga. Siis oleks kahju olnud kogu ühiskonna mure.

Selline torm ei jää tulemata. Väike osa Eesti elanikest mäletab oma kogemusest sajandi tormi 1967. aasta augustis. Minugi mälupilt sellest pärineb pigem vanaemalt, kes tavatses meenutada, kuidas ta kaheaastast mind tormi­järgsel suvel Klooga ranna metsas lebanud männitüvedelt alla hüppama õpetas. Seda oskan tänaseni.

Kui paar aastat hiljem soetasid mu vanemad Loode-Eestis suvekodu, sattusid nad otse tormi tagajärgede epi­tsentrisse, kus ei olnud enam alles ühtki vana metsa. Tormile olid vastu pidanud vaid üksikud hongad rannaluidetes ja kohalikul metsamajandil ei olnud aasta­kümneid midagi mõistlikku raiuda. Teadjale on 56 aasta taguse sündmuse jäljed looduses praeguseni näha. Pärast seda, kui tormimurd oli Karpaatiast kohale toodud hutsuuli töömeeste jõul üles töötatud (tõsi, osa sellest jäigi välja vedamata ja kulus paarkümmend aastat, kuni loodus puuriidad lõpuni seedis ja neid enam palja silmaga maastikul märgata ei olnud), lükati kännud buldooseriga vallidesse ja istutati uued, praeguseks nooremasse keskikka jõudnud männikud. Riigimetsas on need ehk kohe-kohe raieküpsed, erametsniku silmis aga peavad veel julgelt kolmkümmend aastat kasvama.

Aga mis siis, kui just enne seda, kui soovin oma kümnendeid väldanud metsa­hoolduse viljad pensionilisaks vahetada, saabub järgmine sajandi torm? Kuskil ei ole kirjas, et XXI sajandi suurim torm peab tingimata ootama aastani 2067. Inimkond on äärmuslike loodusnähtuste ilmnemise tõenäosuse kasvu panustanud nii palju ja katkestuseta, et järgmine suurtorm puhkeb Eestis pigem varem kui hiljem.

1967. aasta augustitormist ajakirjanduses mujal kui rajoonilehtedes eriti ei räägitud, sest kommunistid olid ju kõvemad kui loodus ega oodanud sellelt armuande. Ajakirja Eesti Loodus novembrinumbris avaldas Jaan Eilart andmeid tormikahju ulatusest: „Kõike kahju, mis augustikuu torm tegi, ei saagi kokku võtta. Mõnes osas on seda siiski püütud teha. Ametliku arvestuse järgi viis raju näiteks 800 000 ruutmeetrit katuseid, lõhkus 40 000 ruutmeetrit aknaid, kiskus puruks 4938 kilomeetrit elektri- ja 1283 kilomeetrit sideliine, tormist murti üle 3 000 000 tihumeetri metsa.“ Eilarti artiklis on ka värvikas ja tormi juubelimeenutustes tihti korratud seik: „Meriväljal jooksnud üks laps tuppa hüüdega: „Ema, ema! Kanad on õhus ja ei saa enam alla!““.

Laskem kujutlusvõimel lennata. Mida suudaks sajandi torm nüüd? Aknaid puruneks tõenäoliselt vähem ja kanade asemel läheksid lendu ega saaks enam alla kergemad mootorsõidukid, varjualused, batuudid. Kui oleks suvi, siis välikohvikud, vabaõhu kultuuri­lavad. Kas laululava peaks vastu (1967. aasta tormis sai see vigastada)?

Võimalik, et tuul juuriks maast pargi­kaupa päikesepaneele ja paneks igal juhul proovile viimaste kümnendite katusemeistrite töö kvaliteedi palju tõsisemalt, kui nüüd EKKMi näitel. Kui tormikindlad on kõik need linna­servade hiiglaslikud plekkmajad, mida nimetatakse tööstushooneteks ja logistikakeskusteks? Meil võib vastavalt päästeameti õpetusele olla igas kodus nädala küünla- ja makaronivaru ning lähiümbruses pommivarjend, aga parimgi päästeplaan jääb poolikuks, kui inimeste vaimne valmisolek loodus­õnnetuse tagajärgedega toimetulekuks on kehvapoolne.

Üksikult üldisele: suurtorm ei jää tulemata, kuid hea ja julge kliimapoliitika aitab pisutki selle saabumise tõenäosust vähendada. Et vähem asju tormis lendu läheks, tuleb osta kas rohkem nööri nende kinnisidumiseks või peab lihtsalt olema vähem tarbetuid asju (kui Eesti oleks näiteks batuudivaba, ei saaks need naabri kasvuhoonet purustama hüpata). Mets aga hoolitseb lõpuks enda eest ise, tööstuse abitagi.