See oli parim pidu. Ja ma ei käinud seal

REET VARBLANE

Kuigi kunstnikud eelistavad oma näituseks kevadet või sügist, ei ole suvine kunstielu puhkuseajale vaatamata pausile läinud, ei varasematel aastatel ega ka nüüd. Pigem on väikelinnades ja külades kunstielu aktiveerunud.

Kuid aktiivse kunstielu kõrval on viimased viisteist aastat või veidi kauemgi kummitanud igatsus millegi suurema järele, mis suudaks murda põlv- ja seltskondlikke piire ning jääda aastateks meelde. Nagu oli 1990ndate keskpaigas Saaremaa biennaal, 2000ndate algupoole Rakvere „KanaNahk“ või sellest välja kasvanud Viinistu video- ja tegevuskunsti festival ja Haapsalu „Seanahk“. Meie kuraatoritele ja kunstnikele ei saa midagi ette heita: kõik, kes vähegi jaksavad ja suudavad, askeldavad oma parima äranägemise järgi, tulemus ei ole halb, kuid kõik näib toimuvat omaette, mõelduna endale ja oma sõpruskonnale.

Sel suvel on aga midagi muutunud. Tundub, et suvepealinnas Pärnus on suudetud murda nii-öelda Eesti fenomen. Eesti edumeelne kunstnik (kuraator, kriitik) halab, et ta on nii üksi, pole kedagi, kellega koos tegutseda, aga kui keegi ilmutab tema asja vastu huvi, siis viskub kõhuli ja peletab teised eemale, sest see kuulub vaid talle. See käis eelkõige 1990ndate kohta, mingis mõttes võib seda siiski praegugi aduda.

Viimaste nädalate Pärnu kunstielu ei olnud ainult hullupööra aktiivne, vaid sündmuste virvarris sai rääkida parimas mõttes koostööst. Kui vaadata Pärnu kunstielu üritusi eraldi, siis midagi ennenägematut ju ei toimunud. „Kunstisuve“ on Pärnus (ja ka mujal) läbi aastate ikka korraldatud, ka Marian Kivila ja Jan Grau teevad projekti „Naine ja naine“ ning „Mees ja mees“ juba kolmandat korda. Noargi on kunstinädalat korraldanud mitu-mitu aastat, siiani küll Tallinnas, ning nii mõnedki kunstnikud, nagu näiteks von Lõngus, on neile lausa firmamärgiks kujunenud. Non Grata eesotsas Al ja Taje Paldrokiga ja nende „In graafika“ või „Diverse. Universe“ on meie kunstiellu nii kindlalt sööbinud nähtus, et ei pane enam tähelegi. Mark Soosaare „Mees ja naine“ on juba niisama iseenesestmõistetav nagu rannahoone või rannaliiv. Kuigi kunstinädala tänavune programm oli kindlasti tugevam – mitmekesisem ja selgemalt läbi mõeldud kui kunagi varem, ei ole seegi kõige tähtsam. Kõige olulisem on koostöö. Iga tegija ei ajanud ainult oma asja, ei püüdnud ennast suuremana näidata, üks ürituste komplekt mitte üksnes ei järgnenud teisele ega kasvanud orgaaniliselt teiseks üle, vaid kõike pakuti välja ühtse paketina. Noar reklaamis „Kunstisuve“ Mare Tralla projekti ja Soosaare „Meest ja naist“, Non Grata ei kirtsutanud nina Noari programmis olnud Luuluri etenduse peale ja Luulur kuulus orgaaniliselt Non Grata paraadi seltskonda. Ei pärnakatele ega ka sinna sõitnud puhkajate hordidele polnud ju tähtis, kes mida korraldas, tähtis oli sünergia.

Mu väikese mõtiskluse pealkiri on laenatud Margus Tamme 2008. aasta Tallinna Linnagalerii projektilt. Seda võib võtta sõna-sõnalt ja küllap veel nii mõnigi peale minu, kes oleks kindlasti tahtnud Pärnus olla, ei saanud seda. Kuid Tamme projektil oli veel paar tasandit, mille peale Pärnu puhulgi mõelda. See oli koostööprojekt, kus minimalistlikus vormis (arhitekt Argo Peever) esitatud kulgemisse (Harju tänava uksest sisse ja Müürivahe tänava aknast välja Gloria restorani tagahoovi) oli haaratud ka vaataja, kes narratiivi kõlavärvingu muutumise (reisikirjast õuduslooks) tõttu vahetas ka oma passiivse positsiooni aktiivse osaleja oma vastu. Pärnu kunstisündmuste dokumentatsiooni vaadates tundub, et ka seal toimus kõik just nii. Suvepea­linnast kunstipealinnaks!