Sirbi uus peatoimetaja

LEA LARIN

Septembri lõpus avaldas Nature uuringu teadlaste suhetest tehisaruga.¹ Suurele hulgale teadlastele saadetud küsimustikule vastas 1600, kellest üle 25% tunnistas, et kasutab tehisaru abi teadustööde kirjutamiseks ja rohkem kui 15%, et kasutab tehnoloogiat grandi­taotluste kirjutamiseks. Kas tegemist on pettuse või pelgalt loomuliku arenguga – teadlased on ju loomuldasa see osa inimkonnast, kes peakski tehnoloogia viimast sõna kasutama (ja mitte krihvliga kribama) või näitab see lihtsalt granditaotluste praeguse süsteemi mõttetust, hulka aega, mis tuleb raisata, et nõuetekohaselt vormistatud tekst valmis vorpida?²

Kuid samasuguseid küsimusi tuleb lahendada kõigis valdkondades. Juturobotite võime mis tahes teemal tekste vorpida ületab kõige hullema grafomaani. Mis siis, et sisutühja, mis siis, et võib-olla lausa väära. Kas näiteks ajakirjandusväljaanded peaksid lugejatele teada andma, et nad kasutavad tehisaru abi, mis on kõige kiirem ja ka odavam viis mis iganes rutiinsel teemal laused ritta saada? Kas juhul kui uudisnupu on treinud tehisaru või pikema artikli tarbeks ajakirjanik kasutanud tehisaru andmete otsimisel, peaks sellele viitama? Kes jääb süüdi, kui avaldatud on väärinfot?

Kõige hullem stsenaarium oleks, kui ajakirjandus hakkaks tehisaru kasutama loosungit „kiiremini, kõrgemale, kaugemale“ lehvitades auditooriumi mõttetute ja sisutute uudisnuppude vooga uputades. Juba ammu on aeg keskenduda kvantiteedi asemel kvaliteedile ja avaldada vaid seda, mis avaldamist ka väärib. „Aga lugejad ju tahavad!“ argument on täiesti ebaadekvaatne – selle toel oleme jõudnud olukorda, kus ükssarvede ja kristallide lembimine on eskaleerunud artikliteks tagatoas tulnukate kanaliseerimisest. Ka veebimõõdikutele orienteeritud klikimeedia on näide sellestsamast suundumusest pakkuda auditooriumile iga hinna eest seda, mida „lugeja tahab“. Libe tee, sellega võib algoritmiajastul valusasti näppu lõigata. Kui palju rohkem klikitaks siinset arvamuslookest, kui pealkirjaks oleks „Sirbi uus peatoimetaja loob esoteerikaosakonna ja palkab nõiatoimetaja“?

Algoritm ei mõtle, vaid tegutseb etteantud juhtnööride kohaselt ja seda on lihtne ära lollitada. Suur klikkide ja jagamiste arv suunaks algoritmi seda väära mõtteavaldust võimendama ja võimalikult laiale auditooriumile ette söötma. Kuid petta saab ka mehaaniliselt, Bulgaaria andmeteadlane ja semantik Nikola Tulechki näitas möödunud neljapäeval Avatud Eesti Fondi foorumil³ pilti seadeldisest, kus rehalaadse kaadervärgi piide külge olid kinnitatud telefonid, mis üheaegselt eri ühismeedia kontodele meeleavaldusest otsepilti edastasid. Telefone oli mitu sellepärast, et video tähtsust ühis­meedia algoritmide silmis tõsta, et algo­ritm seda võimalikult paljudele välja pakuks kui väärt kraami.

Alguse juurde naastes võiks naljatades öelda, et kui teadlased grandi­taotluste kirjutamisel tehisaru kasutavad, siis võiks ju ka taotluste hindajad lasta esimese valikusõela tehisarul teha. Kuid see viib veelgi ohtlikuma olukorrani. Kas me tahame, et meie elu üle otsustab tehisaru? Kas me üldse teame, kui palju kasutab näiteks Eesti riik tehisaru, ja milleks? Ilma igasuguse paranoiata ja mitte otseselt kodanike jälgimiseks ja nuhkimiseks, vaid pelgalt meie andmeid andme­baasides?

1 Richard Van Noorden, Jeffrey M. Perkel, AI and science: what 1,600 researchers think. – Nature 27. IX 2023

2 Eneli Kindsiko, Teaduse rahastamisest ehk Miks me raiskame 14 tööaasta jagu teadlaste aega? – Sirp 24. I 2020.

3 XXVI Avatud Ühiskonna Foorum „Euroopa ristteel: kodanikuühiskond, meediakirjaoskus ja vastupanu“. – Youtube 16. X 2023.

Seadeldis, millega telefonid eri ühismeedia kontodele üheaegselt meeleavaldusest otsepilti edastavad, et video tähtsust ühismeedia algoritmide silmis tõsta.

Kuvatõmmis XXVI Avatud Ühiskonna Foorumilt