Sügisene eskapism

MAARJA KANGRO

Ma ei ole varem sügiseti märganud nii palju tammetõrusid kõnniteedel. Muudkui pragisevad jalge all. Hall­vareseid on ka palju, vähemalt Kala­majas, nokivad midagi, kuigi mitte tõrusid.

Lähen läbi vihma raadiomaja poole, ansambel U: kontserdile, mis on pühendatud Kaija Saariahole. Mõtlen, kas sellest kolumni kirjutamine oleks väga eskapistlik. Mõtlen, miks mulle nii tundub. Sel suvel surnud Saariaho (1952–2023) oli kõva tegija; 2022. aastal BBC Music Magazine’i koostatud kõigi aegade 50 parima helilooja edetabelis jõudis ta 17. kohale. Tolles 147 briti helilooja hinnangu põhjal moodustatud tabelis Arvo Pärti muide polnudki (mhm), Stravinski oli teine ja Bach nr 1. Saariaho tundlik käekiri on mulle alati meeldinud, spektraalmuusika mõjuväli on üldse võluv. Kuigi Saariaho spektralistidest eeskujud Grisey ja Murail ei pääsenud samuti BBC tabelisse.

Aga ikkagi, milline kolumni-kaal on nüüdismuusikal, mida esitatakse professionaalselt nelja-viiekümnele inimesele, sellal kui meil on riigieelarve, Kaja Kallase mees, noored eestikeelsed arstid ja venekeelsed patsiendid, suhkurdatud jalgadega Ishwarananda? Ja mu kodu­tänaval võeti majaseinalt maha silt „Maja, kus on elanud luuletaja Debora Vaarandi (1916–2007)“, mis asendati mäles­tustahvliga tolle maja ehitanud ja Siberisse saadetud laevaomanikule Gustav Sergole. Kas ma tunnen kohustust neist asjadest midagi arvata, selle asemel, et nautida sooja sügise eskapismi? Tahvel on ju aus, kahju ainult, et seal on kirjas vigaselt ja suurtähega „Kauge­sõidu­kapten“. Ja Vaarandi oma oleks võinud samuti alles jääda, kas või karmi ajaloo teadvuses hoidmiseks. Kallas ei peaks mehe äride pärast tagasi astuma, aga see, et pangamaksu ei tule, on kehv. Pank ja solidaarsus, kes neid suudaks ühenda …

Jõuan sooja vihma käest raadio­majja. URRi sarja I stuudio kontserdid on lahedad: sarja nimi ühendab U:-d ja ERRi ning kõigepealt kuulab publik saalis ära täistunni uudised. Kõll, tere õhtust, kolme ministeeriumi peale tahab valitsus kärpida 150 miljonit. Tanklaketid tõstsid taas kütuse hinda, 95oktaanise bensiini hind kerkis 1,819 euroni. Muusikud sätivad end uudiste ajal juba lavale, see mõjub peaaegu nagu perfokas. Moodne Titanicu vajumine. Vajub, ei vaju? Inflatsioon jäi meil augustis siiski euroala keskmisest allapoole.

U: mängib kolm Saariaho lugu. On ikka hea helilooja küll. Peenekoeline, ja kõlasündmusi on intelligentsel hulgal. Veel mängitakse Saariaho õpetaja Paavo Heinineni pala sooloflöödile ja Helena Tulve lugu „Emergence II. Sans fond ni rivage“ („Ilmumine II. Ilma põhja ja kaldata“). Helena räägib, et Kaija Saari­ahoga seob teda arusaam helist kui organismist. Mis sünnib, kasvab, kahaneb, kaob. See on tore kujund.

Ah, uus muusika. Ma ei usu, et olen ainus, kellele see mõjub natuke samamoodi nagu mõjus Prousti minategelasele tädi Léonie Madeleine’i koogikese maitse. See tähendab, tohutu turvatunde-boost’ina. Meenutuseks: Prousti minategelane tunneb tee sisse kastetud koogitükki maitstes, et teda on miskipärast haaranud „õnnis“ (délicieux) ja „ainulaadne“ (isolé) nauding – elu katastroofid tunduvad ohutud, elu lühidus illusoorne. Siis meenub talle, et sihuke oli ju selle koogi maitse, mida tädi talle pühapäeviti pakkus.

Mina tunnen spontaanset rahulolu ja kindlustunnet, kui kuulen uut (või XX sajandi) muusikat. Kas siis näiteks noonihüpped, väikestel sekunditel võbelemine, kriiksud ja kahinad pole mõnusad? Muidugi on uue muusika väli lai ja mitmekesine, kõik ei ole seal sugugi hea, võib tüüdata. Ometi tekitab rahuliku tunde juba see, kui tajun ambitsiooni luua mitte nii kergesti ennustatavat maailma. See maailm on siis ikka veel alles.

Miks ma üldse kasutan „eskapismi“ sõna? Lihtsalt seepärast, et mõni nähtus või kultuuritegu ei taotle kohe laiemat ühiskondlikku mõju? Nojah. Aga teostega, mis sellist mõju taotlevad, pole samuti lihtne, žestid nõuavad hoolikat läbimõtlemist. Hiljuti ringles uudis taani kunstnikust Jens Haaningist, kes pistis Ålborgi kunstimuuseumilt saadud suure summa taskusse ja eksponeeris tühje raame. Ehkki kunstnik väitis, et raha pihtapanek oligi teos ise, ei hinnanud muuseum ideed ja nõuab raha tagasi. Eelistan küll alati loojate poole hoida, aga seekord vist muuseumi asemel nõuaksin ka. Žest võib ju teose piirid proovile panna (kas kriips vääriks juba honorari?), aga mõjub liiga mugavalt.